Tartu maanteel autolt löögi saanud lambakoer Niva käpaoperatsioon jäi raha puudusel ootele, aga nädalavahetusel loomasõbrad koondusid ning annetasid ühtekokku 14078 eurot. Hädavajalik ortopeediline protseduur sai teoks eile Billy loomakliinikus ja möödus väga edukalt.
Niva pistab arglikult oma nina peremees Kaido kaenla alla peitu – vaesel loomal on nii autosõidu kui eelseisva operatsiooni tõttu suur hirm naha vahel. See kõik käib asja juurde, sest kes meist ikka nii väga rahulikult lõikusele suudaks minna. Kaubikust väljudes teeb käpp vaatamata kodusele lahasele ja valuvaigistitele korralikult haiget ning Niva annab sellest tasase niutsumisega teada. Peremees on kõrval toetamas ja koos astutakse tasasel sammul kliiniku uksest sisse. Esimese asjana tuleb täpne kaal õigeks narkoosi koguseks teada saada ja aparaat näitab 44,5 kilogrammi. Pärast süsti muutuvad koera silmalaud aina raskemaks ja mõne aja pärast näeb ta juba õiglase und. Dr. Kristo Klaassen saab tööle asuda, aga käpalabas oleva põletiku tõttu tuleb senine opiplaan ümber mõelda.
Nival vedas, sest ta pälvis väga paljude inimeste tähelepanu ning kaastunde. Kaasa lõi isegi sellist rahvast, keda tavaliselt loomade mured suurt ei huvita. Ka erinevate loomakliinikute inimesed panid seljad kokku ning lasid kübara ringi käima. Näiteks varasemalt Loomade Kiirabi Kliinikus, praegu Fahle loomakliinikus töötav Karmen Hülp sai kokku vägagi märkimisväärse 1500 eurot. Oma kooliõest Kirsti Timmerist polnud ammuilma kuulnud, aga nagu võluväel oli platsis temagi, et Niva taas valuvabalt ringi joosta saaks:
“Tere, Heiki. Kandsin ise raha üle ja jagan igal pool oma sotsmeedias. Peab saama abi koerake! Anna teada tulemusest. No mu jälgijad annetavad ja jagavad usinalt. Loodan kogu südamest, et saate raha kokku.”
Mõistagi lõid massiliselt kaasa Niva perekonna sõbrad ja tuttavad, aga nende annetatud summat ei oskaks ma ka parima tahtmise juures välja nuputada. Võttis minuga ka ühendust naisterahvas, kes just sel hetkel sealt mööda sõitis ja hiljem Nivale abi pakkus. Heidi Renzer on tema nimi:
“Püüdsime aidata koeri, aga meie ei ajanud alla. Minu kaasreisja ütles korraga, et tee peal on mingid loomad. Võtsin hoo maha, aga ei näinud esmalt midagi, siis alles hakkasid piirjooned/kogud paistma. Päike paistis asfaldile ja ausalt öeldes oli koer teega suhteliselt sama värvi. Otsustasime kinni pidada ja vaadata, mida teha saame. Mul on omal koer, kes oli korra 20 minutit kadunud ja seetõttu tean, kui hull tunne see on.
Kui koerad tulid samalt poolt, kust te nad kätte saite, siis meie nähes oli vanem koer sealpool, ehk siis vanem koer ei olnud ühelgi hetkel kiirteel, vaid oli piirde taga. Temast ma tegin pildi, aga edasi läks nii tempokalt, et pilte ei jõudnud enam teha. Pidasime auto kinni ja mõtlesime, mida teha, proovisime, kas leiame telefoni numbri vms. Minu kaaslane läks vanema koera poole. Tegelikult see olukord ei ole üldse nii lihtne, kui kiirteel on suur koer. Ma küll armastan koeri väga, aga suurtesse võõrastesse koertesse suhtun siiski lugupidamisega, respektiga ja neid kohe nagu tirima ei tahaks hakata – ennast võib ju ohtu panna.
Panime ohutuled peale ja lootsime, et siis ikka märgatakse. Mitu autot sõitis mööda. Kui olime aru saanud, et vanem koer on suhteliselt sõbralik ja rahulik, julgesin tema poole minna ja siis käiski pauk. Pöörasin uuesti, et vaadata, mis koerast sai? Ma jõudsin mõelda, et tõsta me teda ei jaksa kui ta ise korraga tõusis püsti ja tuli minu poole. Siis tuli veel üks auto, kes sai kiiruse maha ja püüdsin kätega vehkida ka, sest hetkeks käis läbi mõte, et saab teise paugu. Sain lõpuks ta rihmast kinni. See kõik oli väga emotsionaalne ja hull tegelikult. Meie päev oli juba enne keeruliste emotsioonidega laetud nii kui nii ja ma ei suutnud midagi muud teha ….
See kaubik, kes otsa sõitis jäi ka pidama meist eespool. See on füüsika, et kokkupõrkel ei saa samas kohas pidama jääda. Inimesed võtsid oma rattakilbi tee pealt ära ja tulid meie poole. Nad olid samuti ehmunud ja ütlesid, et ei märganud. Mingit madallendu tegelikult ei olnud seal kuskil. Kuna ma kohe teid ei näinud, siis ei tulnud midagi paremat ka mõttesse, kui proovida loomade kiirabisse helistada. Ja siis juba nägime, et ilmselt peremehed tulevad. Kõige tähtsam on, et koer saaks terveks! Ma olen kõik päevad mõelnud ta peale. Soovin palju jõudu teile!”
Veidikene rahast ka. Annetatud summa sai juba loo alguses välja toodud, aga kordan selle korra veel üle – 14078 eurot ja 67 senti veel sinna otsa. Loomade Kiirabi Kliiniku arve oli 1934.14 ning Niva pere kattis sellest 1500 eurot. Väga palju taheti minult kohe alul teada saada kui palju kõik kokku maksma läheb? Ei ma seda tea ega hakka ka ennustama, sest senimaani pole ükski summa veel paika pidanud – mõnikord on see kordades suurem, siis jälle väiksem ning lõpuks ei suuda ää seletada kuidas nii mööda sai panna.
Billy kliiniku prognoosi kohaselt pidi luuopi maksumus jääma paari tuhande kanti, aga eks lõplik tõde selgub siis kui kõik kokku löödud saab ja arve laekub. Taastusravi maksumusega on sama lugu – äkki saame tuhandega hakkama, võib-olla läheb kolm, sest kõik sõltub juba kasvõi sellest kas fiksaator püsima jääb või on vaja veel operatsiooni(e) teha. Elame-näeme.
Mida ma päris kindlalt aga tean on see, et kuigi loomaomaniku osalus on määrava tähtsusega, siis antud juhul teeb Loomapäästegrupp erandi ja kannab Niva peremehele tehtud kulutused tagasi ning olgu see meiepoolne tänu, et lasterikas pere käega ei löönud ja oma koera eest maksku, mis maksab võitlema hakkas. Tean, et nad pidid üsna suure osa sellest summast laenama ning see teguviis toob nende niigi pingelisele pereeelarvele tublit leevendust ja nad saavad võlad tagasi maksta. Ka Loomapäästegrupp saab vanad kalavõlad kaelast ning suudab keskenduda uutele juhtumitele ning järjekorras olevad veidi “keerulisemad kunded” pääsevad tohtrite manu juba sel nädalal. Vägev!
Rasketel aegadel hoiavad inimesed reeglina ikka kokku, aga on tohutult hea meel taas tõdeda, et ühe tavalise ning võhivõõra koera mure nii-nii paljudele korda läks. Hoolivus ja kaastunne võitsid ning vägagi nukra- ja süngevõitu algusega loo lõpus paistis kõikjal nähtav päike. Suur-suur aitäh kõikidele panustajatele ja asjaosalistele selle eest!
