Aita Pontu suust kasvajad eemaldada

Lootsin, et ehk pole taas jupp aega vaja teie poole pöörduda, aga saatus saatis enne suurt suve veel ühe Pontu nimelise hädalise. Ja häda on suur. Tegemist on tegelikult vana murega, mis taas tagasi tuli – Pontu suus vohavad kasvajad. Kohe nii suureks on teised läinud, et suu enam kinni ei lähe ning söömine on üks suur rist ja viletsus. Vanuse tõttu edasi lükatud operatsioonist enam pääsu pole.

Kuigi endal kohe ei meenunudki, tuli välja, et Pontuga on me teed juba ristunud. Loodetavasti parema mäluga Loomapäästegrupi toetajal on ta ikka meeles. Igaks juhuks kordan üle. Oma viis aastat tagasi kondas Pontu koos teise koeraga mitmeid päevi Laulasmaal sõidutee ääres ja majade vahel. Kohalik naine üritas neid aidata, aga kutsumise peale tuli vaid Pontu. Teine koer põgenes teadmata suunas ning rohkem teda ei nähtudki.

Tiina viis Pontu enda juurde ja hakkas uurima, kus ta kodu võiks olla? Selgus, et joodikust peremees suri ja perenaisest ta teada ei saanudki. Pere lapsed viidi Keila SOS külla. Jube karm lugu, et taolised asjad juhtuvad ja siinjuures saab seda va viinahimu vaid kiruda – no kuidas saab üks jook nii palju mekkida, et see muutub su oma lastest ja teistest hoolealustest kordades tähtsamaks? No ei saa aru!

Loodetavasti on lastega kõik hästi ja omal ajal leelet tõmmanud joodikema pole uuesti näole andnud. Loota ju ikka võib. Nii Pontu Tiina juures uue kodu leidiski. Ei olnud tal südant koera varjupaika viia. Seda enam, et ta kuulis julmustest, mis koera peal väidetavalt korda saadeti – käpaluu olevat lausa puruks löödud ja tahetud isegi ära uputada. Küllap seepärast Pontu merd meeletult kardabki ja targem on igasugu veekogudest kauge kaarega mööda minna.

Varsti avastas Tiina Pontu suust suured-suured kasvajad. Teie abiga head annetajad said need toona eemaldatud ning õnneks polnud tegu halvaloomuliste kasvajatega. Kliinikus anti karm korraldus tulla koheselt tagasi kui need uuesti kasvama peaksid. Nüüd on see aeg käes – enam ei anna venitada mitte üks meeter ja kohe-kohe hakkab asi pöördumatult halvaks muutuma. Tiina kirjutas:

“Mul on varem ka koerad olnud ja praegugi on üks vanake veel. Pontu on parima iseloomuga ja tänulikkuse kehastus – ta on varjuna ainult mu kõrval või süles. Tahaksin anda talle veel ühe võimaluse. Isegi kui ta narkoosi üle ei ela, siis olen vähemalt proovinud aidata. Kui ma midagi ette ei võta, siis ta varsti enam nagunii süüa ei saaks ….”

Loomapäästegrupp ei ole selga keeranud nendele loomadele, kes pärast meie vaatevälja sattumist uue kodu leidsid. Loomulikult peame me tänutundega meeles ka kõiki neid häid inimesi, kes saatuse hammasrataste vahele jäänud “surmamõistetutele” kaasa tundsid ja neil elunatukest jätkata võimaldasid. Tundub, et üsna suure erandina oleme me vajadusel ja võimalusel aidanud alati ka nii söögi kui raviga ning seda kuni karvakera elunatukse lõpuni.

Loodetavasti jääbki see isegi pärast seda nii kui peaksin tulevikus veidi soojemale maale kolima. Tegelikult vahet pole kus ma parasjagu elutsen, sest Loomapäästegrupi ja tema hoolealuste käekäigul hoian silma peal nii ehk nii ning see on juba raudpolt kindel. Tegelikult teistmoodi ei saakski nende vigastatud ja krooniliste haigete loomakeste elusid päästa, sest keegi julgeks ju võtta kui koos uue pereliikmega terendavad ka kosmosesse ulatuvad raviarved. Pontule õnneks megasumma ei tohiks kuluda, äkki tuhat või veidi peale?

Ei me oska öelda kui vana Pontu täpselt on? Võib-olla kümme, võib-olla kaksteist? Äkki hoopis seitse-kaheksa? Ka sel pole vahet, sest kõik viitab sellele, et vaatamata võimalikule vanusele tahab Pontu siin ilmas veel üksjagu käpajälgi teha ning tal pole plaaniski niipea Tiinat maha jätta. Kui ainult suust selle valu minema saaks ja süüagi võimalik oleks. Proovime vähemalt ja loodame, et kõik õnnestub. Süda oli tal viimati nii korras küll, et narkoos seda murda ei tohiks. Ptui-ptui-ptui üle vasema õla! Suurimad tänud juba ette.