Lood loomadest on paljuski lood inimestest enestest ja need annavad sageli selge pildi sellest, kes sa tegelikult sisimas oled. Kasse, koeri ja linde tulistatakse õhkrelvadest oma lõbuks meie riigis nii tihti, et seda võiks võrrelda juba rahvusliku meelelahutusena. Enamasti jäävad taolised loomapiinajad tundmatuks ja kui isegi mõni vahele jääb, siis politsei kohtleb neid siidikinnastes. Tallinna külje all Laagris elab tänagi kaks kanget üleaedset – üks laseb järjekindlalt oma kassi välja ja teine kihutab koheselt kuuli kerre. Vaene loom ja varasta teine või ära ning otsi talle uus kodu, sest sellel kismal pole lõppu näha.
Tänane lugu räägib samuti naabritest, kellest üks jahimees ja teine kassiomanik. Ometigi eristub see lugu silmnähtavalt teistest, sest taolist asja kuulen ma oma “avaliku” loomapäästja karjääri jooksul esmakordselt, et looma tulistanud inimene ise ühendust võtab, oma tegu kahetseb ja vabatahtlikult kõik raviga seotud kulud katab. Summad ei ole üldse väikesed. Tulistamise mõistan ma loomulikult hukka, aga sellele järgnenud aumehelikku käitumist, saan vaid tunnustada – olid mees ja tegid ning võtsid vastutuse. Müts maha! Vaid seetõttu tuleb antud lugu anonüümne ja kõikide asjaosaliste nimed jäävad vaid minu teada.
Ja nüüd kõigest järjekorras. 5. oktoobri õhtul keldrisse minnes leidis perenaine oma kiisu Emma põrandalt väga abitus olekus. Kass oli end lahtisest aknast vaevu sisse libistanud ja lakkus hoolega tagumist käppa. Sellele ta toetada ei saanud ja põhjuseks oli ilmselt imepisike vaevumärgatav haavake. Pererahvas mõtles, et äkki jäi koera hambusse või takerdus mõne ora otsa.
Oodati hommikuni, aga Emma tervislik seisund oli veelgi hullemaks läinud. Koheselt mindi loomakliinikusse, kus tuvastati, et kuul oli lõhkunud käpaluu. Juba järgmisel päeval paikas dr. Kristo Klaassen Billy loomakliinikust luu kokku ja Emma sai kodusele ravile. Perenaine tegi politseisse ka avalduse, sest koduaias ta kuulivestiga edaspidi ringi käima nüüd küll ei tahtnud hakata.
Õhtul helistas aga naabrimees, kes oma teo üles tunnistas ja kahetses siiralt. Olevat halvasti välja kukkunud. Hoovis olevat kasse rohkem olnud, kes kõik piirasid tema abikaasat, kes parasjagu lihakausi kalla toimetas. Nii ta hõikaski oma jahimehest kaasale:
“No tee ometi midagi! Need hulkuvad kassid ajavad hulluks! Oled mees või mitte?!”
Nii mees püssi haaraski ja pihta sai Emma. Härra tundis end halvasti, et just naabri looma tabas, sest senini olid neil väga head suhted olnud. Vaat selline lugu sai siis sedapuhku. Tänu Emmale tuli lugu ilmsiks ja tõenäoliselt poleks Loomaveeb vihjet saanudki kui kohe oleks laskja teada olnud.
Hea lõpp justkui kuid ometigi taban end mõttelt, et mis siis kui pihta oleks saanud mõni teine neist kassidest, kes jahimehe naisele närvidele käisid? Kas neid siis oleks võinud tulistada?
Emma kildudeks purunenud käppa hoiab koos välisfiksaator ja ta juba saab sellele toetuda. Enne vaid roomas. Nüüd juba sööb-joob ka ning valuvaigistid hoiavad olemise kontrolli all. Perenaine sai väärtusliku õppetunni kätte ja lubas tulevikus koos kassiga isegi koduaias jalutamas käima hakata. Naabrimees mõtleb samuti enne kui püssi tõstab, kräunugu ta kallis kaasa nii palju kui tahab. Olgu see lugu aga kõigile – nii kassiomanikele kui püssikangelastele hoiatuseks ja õpetuseks.
Pean vajalikuks rõhutada, et iga omapäi uitav loom loetakse automaatselt hulkuvaks ja teda varitsevad kümned kui mitte sajad ohud. Veel tuletan meelde, et ole sa jahi- või niisama mees, aga kellegil pole õigust linde ja loomi heast peast tappa või vigastada.
Paljud sülitavad sellele. Lubage samaga vastata ja kõik lood saavad koos nimede ja piltidega ikka üles tähendatud kui asi seda väärt on. Siis on taas hädakisa taevani, et “valner” valetab ja laimab, aga meenutan, et mitte mina vaid SINA piinasid looma ning sellel on tagajärjed.
Loomaveebi toimetus täiendab ridu ja nüüd on meiega liitunud inimesed, kes suudavad ka telekvaliteedis materjali filmida ning uudislooks kokku monteerida. Vihjeid, lugusid ja videomaterjali ootame endiselt: vihje@loomaveeb.ee
