Tänast päeva võiks niimoodi nimetada küll, sest plehku pannud loomi oli üksjagu. Toon teieni vaid paar neist, mis rohkem vaeva ja aega nõudsid.
Hommikul sai Loomapäästegrupp teate Tallinna kesklinnas maaaluses garaažis seikleva nugise kohta. Enne meie kohale ilmumist oli seal käinud ka Päästeamet, aga loom otsustas minna ära ventilatsioonišahti ja Päästeamet lahkus. Kuna meist keegi, kes kehakaalu pärast, kes muudel põhjustel, ei soovinud brusewillislikult mööda šahti roomata, siis otsustasime üles panna kaks püügipuuri.
Toppisime sinna head/paremat/haisvat ja arutasime looma päästmist kaema tulnud murelike töötajatega, et võib-olla kestab see nn jaht päevi. Nugis oli seal olnud 4 päeva ja inimesed olid talle pannud süüa ja juua. Aga rõõmusõnum saabus paari tunni pärast – loom oli puuris. Peale ülevaatust ja veendumist, et ta on igati terve, viidi metsaasukas sobivamasse keskkonda.
Õhtul saime kõne aga vedurijuhilt, kes rääkis Balti jaamas olevast kassist. Kass oli tulnud kenasti rongiga Balti jaama ja oli pakitud transpordipuuri. Seda, miks kassile puur enam ei meeldinud, ei tea keegi? Igatahes rongist välja astunud omanik sai ainult näha rongi alla hüppavat looma, sest kiisuke oli ennast puurist sõna otseses mõttes välja murdnud. Omanik ise pidi ära sõitma Soome ja sestap üritasid vedurijuhid kassi rongi alt välja meelitada kuid tulutult. Kuna rong pidi ära sõitma, siis otsustas kiisu selle all kaasa sõita. Kuskil 300-400 meetri pärast hüppas ta siiski maha ja on täielik ime, et ta rataste alla ei jäänud.
Vedurijuhid nägid teda edasi-tagasi sõites kössitamas perrooni lõpus elektriposti all,kus ta oli kokku lausa 4-5 tundi. Kuna tulin kontsedilt, siis ei olnud kaasas ei puuri ega kindaid. Ütlesin õele, et läheme ja vaatame – äkki on loomake veel seal?
Ronisime kõige pikema perrooni lõpus perroonilt maha ja hakkasime mööda liipreid astuma ja seal ta oli! Üks õnnetu šokis karvapundar. Kassike lubas ennast sülle võtta ja värises üleni. Mässisime loomakese õe vihmamantli sisse ja hakkasime astuma. Keset perrooni kohtusime teate teinud vedurijuhiga, kes meile “kassiloo” ära seletas ja rääkis kuidas jaamapersonal oli loomakese pärast väga mures.
Suured tänud vedurijuhile, kes viis meid oma autoga minu autoni, sest kassile seal vihmakeebi sees eriti ei meeldinud ja ta üritas ka sealt välja saada. Loomake oli dehüdreerunud ja arvatavasti ka näljane. Lisaks sellele, et oli šokis. Hetkel viibib vapper rändur Loomade Kiirabikliinikus, kus ta üle vaadatakse ja esmast abi osutatakse.
Ja imeilusat rahvusvahelist kasside päeva!
