Eile kirjutas Loomaveeb ühest väikesest koerast, kes abitult Lasnamäel üheksakordse maja ees lebas. Politsei toimetas toy terjeri kliinikusse ja Loomapäästegrupp garanteeris arve tasumise. Kõiketeadvad “hammastega raadiod” olid veendunud, et koer visati kindlasti aknast välja. Tänaseks on selgunud, et inimese käsi siiski mängus polnud.
Öö elas Chipi nimeline viieaastane terjeripoiss kliinikus kenasti üle ja on suur ime, et kuuendalt korruselt kukkumisega ei kaasnenud ühtki luumurdu. Tõsi, selgeroog sai kõvasti põrutada ja veel praegugi pole selge kas kõik taastub, kuid loomaarstid on lootusrikkad. Käpad töötavad, süvavalutunnetus olemas ja vajalikud refleksid on ka peaaegu nii nagu olema peavad. Rõhk sõnal “peaaegu,” sest iseseisva pissimisega ta veel hakkama ei saa. Tohtrite sõnul pole aga kohe mõtet nn “magnetit” teha vaja, sest neuroloogiline taastumine võtab veidikene aega.
Ei tea täpselt kuidas informatsioon liikus, aga pea vahetult võtsid ukrainast pärit koeraomanikud Oleksii ja Natalja minuga ühendust. Nad olid juhtunust šokis, millele lisas ärevust seik, et neid ei lastud koera juurde ega antud ka mingeid selgitusi. Siinjuures pean vajalikuks selgitada, et tegemist on tavaprotseduuriga olukorras, millal pole selge kas omanik ise tegi oma lemmikule liiga või on ohuks tema tervisele ja elule.
Põhjalik vestlus andis veendumuse, et need inimesed nüüd küll oma lemmikule liiga ei tee. Mis siis juhtus? Oleksii ja Natalja olid kodust ära ja jätsid palavuse tõttu rõduukse lahti. Küllap laskus rõdule mõni lind ja “valvekoer” läks teda minema ajama kuid pingutas veidi üle. Nii pererahvas arvas, sest linnud Chipile kohe üldse ei meeldi ja tal on nendega eriliselt vaenulik eriline suhe.
“Ta pole kunagi niimoodi teinud ega käigi seal rõdul eriti kui meid kodus pole,” ägas Natalja rõhuva süütunde all.
Kliinikus algselt Gagariniks ristitud koera õhulend ja saatuslik maaga põkkumine läks korda ainult neljale inimesele, kes annetasid kamba peale 45 eurot. Siinjuures tänan Helen-Kristit, Kristat, Oksanat ja Niinat mõistmise ning headuse eest. Selle rahaga suurt ära ei tee, aga jänni me ei jää, sest vastavalt kokkuleppele tasuvad omanikud Loomapäästegrupile kõik kulud kuni viimse sendini tagasi.
“Me töötame ja maksame ise! Ta on meie koer ja see on meie kohustus! Seda enam, et tänu meie lohakusele ta endale viga teha sai,” raius peremees nagu rauda ja hakkas juba telefoni teel sõpradelt raha kokku laenama. Nimelt pole neil kohe nii suurt summat võtta, aga selgitasin, et maksku siis juba ühingule jupikaupa tagasi ja ärgu hakaku mujalt otsima.
Praegu on veel vara öelda, et selle loo lõpp üdini õnnelik ja hea tuleb, kuid “imefaktor” on olemas ja küllap Koertejumal on just Maarjamaal ringi käimas. Arstid olid igatahes arvamusel, et Chip magab järgmise öö juba koduseinte vahel perenaise kaisus.
Õpetlik on see lugu aga küll ja koputab iga loomaomaniku südamele – ärge olge oma lemmikutes nii kindlad olgu tegu akna avatuks jätmisega või isegi kõnniteel rihmastamata koeraga jalutamisega. Muide veel üks moment, mis võiks teid valvsusele manitseda – minu patsiendid ongi valdavalt loomad, kellega mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Juhtub sõbrad, juhtub! Lausa iga päev juhtub!
