Tutvustus

Kaks peamist vöötoravate perekonda on ida-vöötorav ja lääne-vöötorav. Ida-vöötorav on lääne-vöötoravast suurem. Kasukas on peamiselt pruunikas ning külgedel, kaelast sabani, joonistub kaks tumedat triipu ääristatuna kahe valge triibuga. Ida-vöötorav kaalub u 120 grammi. Lääne-vöötorava seljal joonistuvad vaheldumisi viis tumedat ja heledat triipu. Kaalub u 65 grammi. Siberi-vöötorav (lad. k. Tamias Sibiricus) kuulub samuti lääne-vöötoravate hulka, kuid ta on neist väikseim- umbes 10 sentimeetrit pikk keha + sama pikk saba. Kaalub u 55 grammi. Enamuses kodus peetavad lemmikud ongi Siberi-vöötoravad. Isased vöötoravad elavad vangistuses keskmiselt 4-5 aastat. Emased isegi kuni 9 aastat. Vanim registreeritud emaorav on elanud vangistuses 12 aastaseks.

 Käitumine

Vöötorav võib ise tulla käele maiustama, kuid selleks kulub aega, et ta kätt usaldaks. Treenimiseks sobib maius (mandlilaastud, päevalilleseemned, arbuusiseemned, värsked marjad). Vöötoravat tuppa jalutama lastes peate arvestama, et ta kraabib lillepottidets mulda, närib toataimi (ettevaatust mürgistega!) ja ta ei pruugi tahta niipea puuri tagasi minna. Siis tuleb teda puuri tagasi meelitada (nt pesakastiga kuhu on asetatud maiused) või jätta vöötorava puuri uks lahti, et ta ise puuri tagasi saaks minna. Esimestel päevade, mil olete vöötorava alles uude koju toonud, ei tasu teda veel tuppa jalutama lasta. Laske tal harjuda uue keskkonnaga. Enne vöötorava puurist välja laskmist veenduge, et selle ruumi uks, aknad ja muud augud, kust ta võib põgenema pääseda, oleksid suletud. Ruumis ei tohi olla lahtiselt teisi loomi ega linde. Inimeste liigutused peavad olema rahulikud ja aeglased. Muidu võib vöötorav ehmuda ja sattuda paanikasse. Vöötoravat ei soovita paljaste kätega püüda, ta võib ehmuda, sattuda segadusse ja hammustada. Ta hammustab vereni ja see on valus.

Kahe looma tutvustamiseks on soovitav asetada loomad eraldi puuridesse kõrvuti. Tutvustamise ajal on soovitav vahetada loomade wc-nurkasid, et teise looma uriinilõhn oleks puuris – loomad „loevad“ uriini lõhnast välja endale vajaliku info. Vastassoost (emane-isane) vöötorava paarid on ühes puuris ühilduvamad, kui samast soost. Samast soost loomad lepivad omavahel, kui nad on kasvatatud koos, st vennad või õed koos, kuid see ei ole reegel (nad võivad hakata kisklema). Samasoolisi loomi on raske panna kokku elama, kui nad on võõrad (eri pesakondadest, eraldi kasvanud). Vastassoost vöötoravaid saab neutraalsel territooriumil (mitte kummagi elupaik) üldjuhul kokku panna ilma probleemideta. Kindlasti peab olema puuris piisavalt peidupaiku (pesakastid, tühjad puutüved, tehiskoopad või isetehtud urud), et nad saaksid soovi korral taganeda ja peituda teise looma eest.

Vöötoravad tuleb lahutada, kui on näha, et nad teineteist ei aktsepteeri, sest nad võivad kakelda kuni surmani. Samuti võib kaklustes kaotaja pooleks olev vöötorav langeda stressi ja surra (sest ta võib loobuda toidust ja joogist). Kaklustes võidakse kaotada saba ja kõrvad. Vöötoravad tuleb lahutada, kui paaritushooajal on isasloom aktiivne aga emasloom tema lähenemiskatseid ei aktsepteeri. Vöötoravat ei või kokku lasta ühegi teise looma ega linnuga!

Külmemas kliimas magavad vöötoravad maa all urgudes talveund. Isane vöötorav tuleb talveunest välja umbes 2 nädalat emasest varem. Tubased vöötoravad ei pruugi talveund üldse magada, nad on lihtsalt veidi uimased. Talveunest hoolimata käivad nad aeg ajalt joomas ning wc-s ja pessa toitu juurde vedamas. Sügise saabudes võib vöötorav muutuda agressiivseks nii inimeste kui teise vöötorava suhtes. Üheks põhjuseks on talvevarude kaitsmine.

Pidamine ja elutingimused

Vöötorava puuri kohta kehtib ütlus: mida suurem ja kõrgem, seda parem. Kõrgus võiks olla 2-2,5m (minimaalne kõrgus 1,2m), sest vöötorav peab saama üles-alla ronida. Loom peab saama ka puuri seinte küljes ronida, seetõttu ei sobi vertikaalselt trellitatud linnupuur, millel puudub ronimiseks toetuspind. Laius peaks olema vähemalt 50-60 cm (ideaalne on alates 1 meetrist).　Puuri võre laius kuni 2,1 cm. Laiemast poeb ta läbi. Puuris võiks peale pesakasti veel olla ronimiseks puuoksi, tehiskoopaid ja heintest tehtud pesi, kuhu varjuda.

Jälgige, kuhu nurka ta hakkab tegema on hädasid. Sinna nurka asetage näriliste wc või muu anum, mida on kerge eemaldada ja puhastada. Pange sellesse sisse veidi uriinist ja puhast allapanu. Vöötorav on puhas loom ja õpib kasutama wc’d. Ärge peske wc-nurka pesuvahendiga- minimaalne pissilõhn on soovitav alles jätta, et ta wc’d edasi kasutaks.

Pesakastiks sobib näiteks vineerist lindude pesakast. Pesakasti sisse sobib panna ribadeks rebitud salvrätikuid, muud pehmet paberit (kuni veerand pesakasti), põhku, heinu. Sügisel hakkavad vöötoravad toitu pessa tassima. Kui toitu on juba pool pesakasti, tuleks see pesast eemaldada, ära puhastada (puhastatud seemned  lähevad toiduna uuesti kasutusse). Ärge mitte mingil juhul pange vöötorava pesakasti lõnga, vatti või muud selletaolist puuvilla või villa- see võib jääda vöötoravale jalgade külge ja kui ta seda sisse sööb, võib saabuda surm.

Allapanuks vöötorava puuri põhja sobivad kõik närilistele http://marconiunion.com/wp-content.php?=canadian-online-pharmacy-viagra mõeldud allapanud. Saepuru, maisigraanulid, põhuhelbed jmt. Kindlasti ei ole soovitav kasutada okaspuust tehtud saepuru. Kõige parem allapanu vöötoravale on selline, millesse saab urge kaevata ning toitu peita.

Vöötorav ei tohi saada tõmbetuult. Kui te märkate looma käitumises mistahes tavapäratut- ta ei söö, jalad liiguvad halvasti, köhib, parasiidid (võivad looma nii kurnata, et ta sureb) vms), konsulteerige loomaarstiga. Vöötorav võib nakatuda ka nn tavalistesse külmetushaigusesse.

Vöötoravat ei tohi haarata sabast! Kui te haarate sabast, siis tema saba nahk ei pea kehakaalule vastu ja tuleb saba pealt maha. Alles jääb verine roots ning meeletu valu.

Toit

Parim igapäevatoit on loomapoodides müüdav spetsiaalselt vöötoravale mõeldud seemnete, pähklite ja puuviljade segu. Iga päev võiks talle anda veidike värsket (liigne värske tekitab kõhulahtisust): killuke õuna, marju (kõik inimesele söödavad marjad sobivad, ka kibuvitsamarjad), suuremaid vilju andes tuleks see lõigata väiksemaks(mugavam hoida). Aeg-ajalt peaks vöötoravale andma metsapähklit ja maapähklit koos koorega. Ta riivib nendega oma hambaid ja koorimine pakub talle naudingut. Hästi sobivad kõiksugu seemned, teraviljad (nisu, rukis, mais, kaer, tatar, hirss), puuviljad, juurviljad, marjad, salatid, keedetud maisitõlvikud (ka kuivatatud). Luuviljadel (kirss, kreek, murel, ploom) on soovitav luud seest eemaldada. Pähklid peavad olema ilma röstimata ja maitsestamata. Hästi sobib toiduks granaatõun, melon, arbuus (koos seemnetega), jahuussid, kuivatatud banaanid, rosinad, viinamarjad, kurk, rooskapsas, roosi õielehed, võilill ja võilillelehed, lehtsalat  jne.

Ohtlikud toiduained on: toored tammetõrud, ploomi-ja muud luukivid, õunaseemned, maapähklid (suurtes kogustes tekitavad seedehäireid). Värske vesi peab olema kogu aeg ees. Jooginõud tuleb hoida päikese eest varjulises kohas – väldib bakterite, vetikate jmt teket ning vee kiiret roiskumist. Vöötoraval peab olema puuris soolakivi (valget või roosat värvi) ja näriliste mineraalkivi.

Paljunemine

Pesitsusaeg on aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani. Tiinuse periood on umbes 30 päeva. Poegi võib sündida 2-7. Pojad on karvutud, abitud, kurdid ja pimedad. Kui pojad on 4-7 nädalat vanad, hakkavad nad käima pesast väljas söömas. Sugulusaretusel võivad esineda osaline või täielik pimedus, epilepsia (langetõbi), kesknärvisüsteemi probleemid, kuulmisprobleemid, suulaelõhe ning näo deformatsioonid. Loomi ei ole soovitav paaritada, kui ei olda kindel, et nad pärinevad eri liinidest.

Kasulikud lingid: