Pärnu kandis jäi eile õhtul üks kassike auto alla. Poogen ja kah mul asi, millest kirjutada, sest neid jääb ju iga jummala päev. Tõsi, aga see juhtum on veidi teistmoodi ja seda just juhi käitumise tõttu. Absoluutne enamus juhtidest ei vaevu isegi kinni pidama kui väiksemast loomast või linnust üle sõidavad. Vastuvaieldamatu kurb fakt.
Kas teie käituksite siis teisiti? Õiget vastust teame me kõik, aga tegelikult? Kas mina ise käituksin teisiti ja unustagem korraks, et tegelen loomade päästmisega juba pikki aastaid? Tavainimesena ma nüüd küll kätt piiblile panna ei tihkaks. Valudes piinlevat verist looma ei taha keegi näha. Tema turkimine nõuaks ka väheke teadmisi ja võib isegi ohtlik olla. Lisaks rahamure, sest kliinikuarve tuleks ju endal kinni taguda. Ja kui veel kliinik asub saja kilomeetri kaugusel, siis pigem oleks targem vast ikka eemale hoida või tahate vastu vaielda?
Eilne juht ei hoidnud aga eemale ja just see äratabki austust – ise ajas alla, ise korjas üles ja kimas pärast pikka tööpäeva ja -nädalat hilisõhtul vigastatud loomaga Tallinnasse kliinikusse. Hästi tehtud ja müts maha! Loomapäästegrupp võttis küll arve tasumise enda kanda, aga seda ei lähegi vaja, sest kiisuke heitis hinge enne arstide juurde jõudmist. Kui keegi temast puudust tunneb, siis andku ühingule siva teada, sest esmaspäeval teen nö “kurbadele külmikutele” tiiru peale ja viin oma otsa leidnud LPG nimekirjas olevad tegelased kremosse. Siis pole enam kedagi maha matta.
Autojuhile veelkord tuhat tänu inimeseks olemast ja see, et sa looma piinlema ei jätnud ja hakkasid abi otsima, võiks eeskujuks meile kõigile olla!
