Loomapäästegrupp tänab!

Üks üsna raske aastake sai otsa ja takkajärele võib öelda, et kõige hullemini ei läinudki – päris iga abivajava loomani me ei jõudnud, aga ühingu rahaseisu vaadates panime nimme pidurit, et uksi üldse kinni panema ei peaks. Aga vähemalt kõik nn rasked juhtumid ehk kiiret erakorralist abi vajavad tegelased said üle riigi tohtrite manu toimetatud küll. Eriti rõõmustab see, et enamus neist sai ka terveks tuunitud ning ää koolnud või eutanaasiat vajavate loomade arv oli võrreldes eelmiste aastatega tublisti madalam. Hurraa!

2024 aasta viimane veerand tõi Loomapäästegrupi hoole alla trobikonna kasse, kes kõik erakorralist sekkumist ja ravi vajasid. Kartsin, et nendega kaasnevad raviarved viivad me vaevu vee peal hulpiva laevukese nüüd küll põhja, aga kõik loomakesed olid sellises seisus, et ravimata jätta ja “ootele panna” neid ka ei saanud. Tuli riskida ja kogu lootus jäi Jõulupühade peale, mil rahvas oma helgemat ja kaastundlikumat poolt veidi rohkem välja näitab.

Otsa tegi lahti Tallinna vaimse tervise keskus, kes Loomapäästegrupi esindajatele laua kattis ja kuuse alla suure hunniku hädavajalikku söögipoolist sokutas. Enamus just kiisudele mõeldud ja see oli kut rusikas silmaauku, sest me hoiukodudes olevate kasside arv on kasvanud juba väga üle pea ning nende toitmise peale kuluvad summad on päris korralikud.

Üks äraütlemata mõnus ja õdus istumine oli, mis üllatas ka korraldajaid, sest nii palju rahvast polevat veel varasemalt mitte kunagi kokku tulnud. Loomade ja nende heaolu puudutav teema on järelikult väga tähtis ka nende inimeste jaoks, kes ise veidikene ühiskonna abi vajavad. Klõpsisime palju fotosid ikka ka, aga igati arusaadavatel põhjustel ma neid ilmarahva ette vaatamiseks paisata ei saa. Loodetavasti saate aru. Tugikodu juhataja ütles kuldsed sõnad:

“Meie patsiendid võivad küll ise natukene haiged olla ja abi vajada, aga südemed on neil õiges kohas!”

Sellega saab ainult nõustuda, aga pakun teile veel veidikene mõtteainet. Miljonär annab teile tuhat või kümme ja mõistagi on sellest suur-suur abi. Vaene vennike, kel hinge taga vaid mõnisada rahatähte kuus loovutab teile aga tervelt 50. Kumma heategu te rohkem hinnata oskate? Antud näide on praegu vägagi kohane ja seda kingihunnikut vaadates tundsin end lausa alandlikuna – on ikka selle maja inimestele seda va südamesoojust ja omakasupüüdmatut headust antud!

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem. Justkui selle üteluse tõestuseks võttis järgmisena Loomapäästegrupiga ühendust Signe Shewakramani Optiwin osaühingust:

“Soovin teatada, et olen kogumas teie MTÜ-le raha. Meie kolleegid on hetkeks kokku annetanud 980 eurot ning ettevõtte omakorda duubeldab seda summat. Sarnast annetustegevust korraldavad meie ettevõtted ka Soomes, Lätis ja Maltal. Kui tekib küsimusi või teisigi mõtteid, siis palun helistage.”

Optiwin’i rahvas hakkas vaderiks eelkõige kass Pätule, kes auto alla jäänuna vajas kulukat operatsiooni ja taastusravi. Ühtekokku annetas aga see firma koos oma inimestega tervenisti 3130 eurot ning sellest jagus ka meie teiste “erakorraliste” kiisude raviarvete klattimiseks. Suur-suur aitäh! Loomapäästegrupi poolt vaadatuna hakkas (raha)mure lahenema ja enam polnud hirmu, et suurte võlgadega uude aastasse peame minema. Oli ikka hingel kergem küll, pean tõdema.

Oma osa andis taaskord ka meie kunstnike kogukond väsimatu Kristin Tomson’i eestvedamisel. Sedapuhku pakkusid oksjonile oma ainulaadset loomingut Epp Maria Kokamägi, Rein Meresaar, Marianne Seiman, Kristin Tomson, Ene Laadi, Merili Vill, Kristiina Jakimenko, Maria Kalm ja Kristina Tammaru. Kui eelmistel aastatel oli osavõtt üsna leige, siis tänavu tasus vaev end kuhjaga ära – annetuse suuruseks kogunenud 851 eurot tõi laia naeratuse näole ka juba lootuse kaotanud Kristinile. Nüüd sai ka ühingu jaoks lõplikult selgeks, et Loomapäästegrupp on võimeline absoluutselt kõik arved vana aasta sees tasuma ning mõnisada eurot jäi veel ülegi.

Loomulikult andsid oma osa ka meie püsiannetajad ja toetajad, aga on vist aja märk, et nende panus on langenud umbes 2020 aasta tasemele. Valitsuse palgatud eksperdid-nõunikud küll väidavad, et elame nende targal juhtimisel paremini kui eales varem, aga inimesed ise on teist meelt. Paadunud optimistina kipun nüüd kahjuks lausa pessimismi ja olen rahvaga sama meelt – läheb ikka halvemini küll ja kohe korralikult halvemini. Me suhtleme enamasti ikka sellise rahvaga, kel korralikku rahahunnikut tagataskus pole ja näen, et taoliste inimeste hulk kasvab mühinal. Palju rohkem küsitakse abi, sest oma lemmiklooma raviks lihtsalt ei jagu. Kahjuks on me võimekus omanikuga loomale abi osutada aasta aastalt vaid vähenenud.

Kõik on siiski suhteline ja võrreldes kasvõi ukaraina rahvaga, elame me kui kuninga kassid. Eks ole? Ja pealekauba on eestimaalased saanud varasemalt hakkama ja saavad ka tulevikus. Kasvõi jonni pärast ja valitsuste kiuste! Meil juba iseloom selline kangevõitu kui lubate meenutada. Seda me teile soovingi uueks aastaks – saage kuidagi hakkame ja elage need kasinuse päevad võimalikult hästi üle. Et te pereliikmed ja lähedased oleksid terved ning lauad kaetud! Head uut aastat ja sügav kummardus kõigi ees, kes üle oma murede ka teistmoodi elushingede hädadele kaasa tunda suudavad. Mingu meil kõigil hästi!