Kuigi pea kõik kohalikud teavad, kellele pühendatud kivikuju Põhja-Tallinnas Arsenali keskuse ees seisab, siis kaugemalt nurga inimesed kehitavad vaid õlgu. Nüüd on ka see mure lahendatud, sest äsja paigaldatud infostendilt peaks leidma vastused kõikidele hulkurkoer Žorikuga seotud küsimustele.
Kaua tehtud kaunikene, nii võib vast selle infostendi saamisloo kohta öelda küll. Meenutan põgusalt lähiajalugu. 2020. aastal oli lindprii koer Žorik juba nii kehva tervisega, et Loomapäästegrupp toimetas ta Maardu külje all asuvasse hoiukodusse. Paar aastat hiljem sai tema maine teekond otsa ja legendaarse tänavakoera meenutamiseks pandi püsti uhke kivikuju, mis pühendatud kõikidele koduta loomadele. Rahvas valis skulptuuri asukohaks Arsenali keskuse esise, kus Žorik igapäevaselt viibis ja seal see seisab tänase päevani. Alul oli plaan ka kohe infotahvel paigaldada, aga erinevatel põhjustel hakkas asi venima.
Uurisin ja puurisin neid tahvleid, aga päris sellist nagu hing ihaldas kohe ei leidnudki, kuigi valikut oli omajagu. Ma väheke pirtsakas ka ning küll oli mul etteheiteid nii teostusele kui kujundusele. Hind mängis ka väga tähtsat rolli ja esmavalikud lõid ikka hinge korralikult kinni – kohe nii palju küsiti, et pisema ühingu jaoks oli tegu lausa ületamatu takistusega. Kui mööda Eestit ringi tuuseldasin, siis viskasin pilgu ikka ka mälestustahvlitele. No polnud need, mida vaimusilmas ette kujutasin kuniks jõudsin Viljandisse. Vaat sealsed infostendid sobisid nagu rusikas silmaauku! Edasi oli vaja vaid nende tegija üles leida ning asjas kokku leppida.
Mulgimaa meistrimehed Ants Helinurme töötoast ei tahtnud ka röögatut hinda ning nii saigi eelmise aasta detsembris käed löödud. Ometigi läks veel aastajagu aega – firma vahetas omanikku ja kolis uude kohta, ise olin väljamaal jupp aega ja siis suri kevadel Nõpsik ning lõin kõigele käega. Puha enese viga ja unustasin selle va Žoriku infostendi sootuks kuni kuukene tagasi asi taas meelde tuli. Nüüd käis kõik käbedalt ja ilmarahvas saab täna juba lausa kolmes keeles lugeda miks, millal ja kellele see kivikujuke pühendatud on. Muide, kui QR-kood lahti lüüa, siis näeb Žorikust tehtud videopiltigi kui ta veel täiesti liikus ja oma boheemlaslikku elustiili viljeles.
Tundub, et rahvale see kujuke meeldib. Kui mööda sõidan, siis näen päris tihti selle juures inimesi askeldamas. Paljudel on pisipere kaasas, kes siis vanemate juttu ammulisui kuulavad. Talvel saab Žorik-poiss salli kaela ja korra oli keegi isegi oma mütsi talle pähe sokutanud.
Täielik deja vu tunne, sest ise lapsena käisin koos emaga ikka Hirvepargi karumõmmile head ööd musi andmas ja pai tegemas. Korra vedisin talle endagi salli kaela, et vaene loom ometigi ei külmetaks. Sa helde aeg, kus ema nägi minuga vatti ja tol korral pidi hiljem salaja sallile järele minema, sest ma lihtsalt keeldusin koju minemast kui mõmmik sallita jääb.
Aeg ja arusaamised muutuvad, aga Žoriku kivikuju juures toimuvad emmede-isside ja nende põnnide vaidlused salli jätmise või mittejätmise üle näivat kinnitavat, et mõned asjad ei muutu kohe üldse. See on tegelikult imetore ja täiega vahva!
Seotud lood:
- https://menu.err.ee/1608469241/suri-kalamaja-hulkurkoer-zorik
- https://www.ohtuleht.ee/loodus/1013955/galerii-legendaarne-kalamaja-hulkurkoer-zorik-sai-oma-ausamba
