Fotod: Inari Leiman
Meie kolm aafrika savannielevanti Carl, Fien ja Draay jõudsid Tallinna loomaaeda 1985. aasta suvel. Teekond algas Krügeri rahvuspargist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja viis esialgu Hollandisse. Seal viibisid elevandijumbud mõnda aega aklimatiseerimiskeskuses ja kohanesid inimestega. Seejärel saadeti Carl, Fien ja Draay (nimed said nad Hollandis) koos veel nelja elevandijumbuga põhja poole teele, kõik eraldi kastides. Valgevenes, Brestis, eraldati Tallinna loomaaeda määratud elevandid liigikaaslastest – kastid tõsteti koormast maha teise auto peale – ja sõit Tallinna suunas läks lahti. Ülejäänud seltskonna teekond viis Moskva loomaaeda.
Tollal, 80-ndatel, olid elevantide ja inimeste vahelised konfliktid Aafrikas üsna tõsised. Põllumajandusmaa suurenenud kasutuselevõtt hõivas elevantide põliseid elupaiku või laienes neile liiga lähedale. Selle tagajärjel juhtus aina sagedamini loomade ja inimeste vahelisi kokkupõrkeid. Peale selle kütiti elevante võhkade saamiseks, mis avaldas veelgi mõju populatsiooni kahanemisele. Maailma Looduse Fondi allikate andmetel tapeti 80-ndatel igal aastal koguni 100 000 elevanti. Kuna sel ajal elevantide liigikaitset tänapäevases mõistes ei eksisteerinud, oli ka tavapärane, et mõned isendid loodusest lihtsalt välja püüti, mille tagajärjel sattusid nad paremal juhul loomaaedadesse ja erakollektsioonidesse, halvemal juhul aga tsirkustesse.
Aastanumbreid vaadates tundub, et see kõik on aset leidnud justkui üsna hiljuti, samas on muutused loodushoiu ja liigikaitselistes hoiakutes selle aja jooksul olnud suured. Tänapäeval on aafrika savannielevant maailma looduskaitseliidu (IUCNi) punases nimistus märgitud kui väljasuremisohus liik. Usinalt tegeletakse elevantide liigikaitseliste tegevustega ja üritatakse takistada salaküttimist. Ka loomaaianduse põhimõtted on muutunud: enam ei jõua loomad loomaaia kollektsiooni loodusest. Loomaaiad vahetavad omavahel tehistingimustes sündinud loomi ning ohustatud liikide puhul järgitakse liigikoordinaatori soovitusi.
Ka meie loomaaias elavad elevandid püüti loodusest ning me ei tea päris täpselt, kuidas see toimus. Selle teadmatuse najal on aeg-ajalt õhku paisatud küsimus: kas meie elevandid võivad olla omavahel sugulased? Sellele küsimusele saadi vastus loomaaia liigikaitseuuringute keskuse DNA laboris.
Elevandipull Carli vereproovist ning elevandiemandate Fieni ja Draay põsest kogutud kaapeproovidest uuriti meie elevantide mitokondriaalse DNA järjestust. Uuringus selgus, et meie elevandid ei ole lähedalt sugulased ja nad on suure tõenäosusega püütud Krügeri Rahvuspargi erinevatest elevandikarjadest.
Uuring andis juurde uut infot meie elevantide ja nende liigikaaslaste loo rääkimiseks, nii liigikaitselisest kui ka loodushariduslikust vaatevinklist.
