Kirgliku matkaselli Nõpsi viimane seiklus

Sa võid ju mõistust kasutada ja oma arust valmis olla, aga surm tuleb alati ootamatult. Isegi väga vana koera puhul, kuigi peaks ju igati teada olema, et ta elunatuke ei saa lõpmatuseni kesta. Vikatimehe tulekuks su ellu polegi tegelikult õiget aega kui asi puudutab lähedasi olgu selleks siis inimene või lemmikloom. Nõpsik, mu ustav sõbrake oli kohe eriti osav härra Surma tüssamises. Eks ta sai ka Sõle loomakliiniku arstidelt märkimisväärset abi nagu mu eelminegi päästetud vanur Aadu. Hakkasin juba uskuma ja lootma, et Nõpsik suudab tõesti igavesti elada. Vähemalt igapäevaselt võimalik eesseisev lahkuminek mind nüüd küll ei kummitanud.

Üleeilne hommik Kreeka tipus imeilusa sinise mere kaldal. Kõik  märgid näitasid, et tuleb tore ja hea päev. Valasin parasjagu endale teist kohvitassi kui koerad hakkasid juba õue nõudma. Nõpsik oli eriti ülemeelikus meeleolus ja hüppas nagu kutsikas mu peale. Näksas õrnalt kätki. Nii ta ikka teeb kui tuju väga hea on. Nagu väike laps, kes suure õhinaga, midagi soovib või sulle selgitada tahab. “No minge siis,” ütlesin neid välja lastes.

Õues trall jätkus ja sedapuhku ajas Nõps juba Ruudit taga. Kohe hommikul võtame reeglina arstirohud ka ära ja sedapuhku Nõpsik lausa hingas need koos singitükiga sisse. Vedas, sest vahest on sellist jantimist, et anna kannatust. Kui juba koerad nii hakkajad on, siis ega ma saanud alla jääda ja ajasin eneselgi riided selga. Läksime järgmist kohta avastama, mis maakeeli tähendab küll seda, et mina tuuseldan kuskil varemete vahel või muuseumis ringi ja nemad valvavad masinat.

Kohe sõidu alguses viskas Nõps kahe istme vahele sirakile ja lasi silma looja. Ei midagi erilist ja vanake magabki hästi palju. Ta ju rahmeldas ka mitme eest hommikul. Eelmistel aastatel oli tema lemmikkohaks kõrvaliste, kus ta siis valdavalt istus ja kui enam ümbrust jälgida ei viitsinud ka magas. Tänavu ta sinna enam alati hüpata ei jõudnud, aga uueks lemmikohaks sai siis kõrvalistuja istme esine või vahekäik. Ruudi oli püstihädas, sest see on ju tema koht, aga ajapikku õppisid nad mõlemad sinna ära mahtuma. Korra jäi Nõpsik Rutsi käpale magama. Vaene Ruudi ei julgenud hingata ega liigutada. Täpselt sama olukord kui kallim su kaissu poeb ja käe peal uinakut teeb – verevarustus ja närvisüsteem on lakanud juba toimimast ning selle jäseme võiks ilma narkoosita rahulikult otsast saagida, aga ikka ei taha teist äratada.

Mükenee iidsest linnast naastes vaatas mulle aknast vastu ainult Ruudi. Paha märk, sest enamasti oli põhitervitaja ikka Nõps, kes alati juhiistmele hüppas ja mind ähh-ähh-ähh lapseliku õhinaga vastu võttis justkui poleks pool aastat kohtunud. Nõps ei sallinud miilustamist, aga neil puhkudel lubas ta erandit ja tõmbas keelega põgusalt ka üle näo. Nüüd ta vaid lamas ja vaatas ainiti otsa.

Ruudi trampis ja haukus juba õues ringi, aga Nõps ei liitunud. Mida värki? Siis lasi ka silmad ilma vastu puiklemata ära puhastada. See nüüd küll enam õige asi olla ei saanud, sest antud tegevust ta lausa nii jälestas, et tegu oli alati korraliku mõõduvõtuga enne kui nägemine taas puhtaks sai. Aitasin ta püsti ja jäin kõhu alt toetama. Mõne aja pärast võtsin käed ära ja ta punnitas oma viis minutit seista enne kui esikäpad ära vajusid ning taguots upakil lamama jäi. Häirekellad mu peas veel ei helisenud, aga otsisin juba varakult ühe Ateena 24/7 lahtioleva kliiniku üles ning otsustasin selle lähistel ankrusse visata. Äkki ikka läheb tohtrite abi vaja ja siin kolkas poleks seda kuskilt võtta olnud.

Õhtul kõik kordus – Ruudi õues ja Nõps, kuigi elavalt kõigele pilguga kaasa elamas põrandal lamamas. Viisin ta õue lootuses, et äkki lõhnad muudavad erksamaks ja tõmbavad taas käima. Tühjagi, suutsime käia vaid mõned meetrid, siis seisis taas käppade värisedes omal jalul umbes viis-kuus minutit kuniks maha varises. Tegin talle ühe korraliku ülekeha massaaži, et lamamisest väsinud lihastes veri taas käima hakkaks. Kuna ta polnud omi hädasid teinud, üritasin ka kõhtu masseerides ja põit pigistades jäägid voolama saada. Ka see ponnistus läks aia taha.

Vastu ööd läks suur kaeblemine lahti. Mitte valu pärast kiunumine, aga antud olukorraga polnud ta kohe üldse rahul. Kui silitasin jäi laksust kuss ja nii istusingi põrandale ta juurde mitmeks tunniks. Enne kella kolme hakkas ta aga üsna valjult häälitsema. Vaat seda ma ei kannata ja pole ükski mu lemmik piina taluma pidanud. Äkki on ikkagi kuskilt valus? Sättisin kliiniku juurde sõitma. Lootus polnud veel kadunud, aga hakkas ääri-veeri kohale jõudma kahtlus, et ehk tiksub kell me koosolemisele viimaseid tunde.

“Mismoodi see võimalik on? Hommikul olid ju kõige tervem, õnnelikum ja energilisem koer! Insult? No pole ju insuldi sümtomeid! Lihtsalt jõud kadus ära ja kohe korraga!”

Kliinikusse ma teda kindlasti jätnud poleks. Kui eutanaasia, siis eutanaasia, aga minu süles ja kohe, et ta enne lõppu veel hirmu ja stressi võõras kohas tundma ei peaks. Vältimaks Nõpsiku väntsutamist ja “miljoni” euro eest tehtavaid uusi võimalikke uuringuid, mis kuhugi ei viiks, tõlkisin kogu ta elu- ja haigusloo programmi abil kreeka keelde. Nõpsik enam ei kaevelnud, aga lõõtsutas metsikult ning ta süda lõi sama kiiresti nagu sprinteril. Ei see vana süda jõua kaua sellise tempoga lüüa ja olin rohkem kui kindel, et infarkt on kohe käes.

“Ära piinle kullake ja head teed sulle. Jää parem ise ruttu tuttu ja säästa mind eutanaasiast – see lausa tapaks mind sisemiselt!”

Justkui aru saades ja soovides mulle mitte piina valmistada Nõpsiku hingamine rahunes ja ta jäigi magama. Ongi lõpp või? Aga ei ja popsides nagu tilluke aurukatel nägi ta lihtsalt õiglase und. Oi see oli armas heli, mida ta teha suutis. Ei mingit kliinikut ja viskasin nö suurde tuppa diivanile magama. Nihutasin ta põrandal endale lähemale ja panin käe peale. Vähemalt ei tunne end üksi.

Lein on imelik asi ja praegu olen juba kuus lehte täis kirjutanud. Aastaid tagasi kui mu koer Max suri, kirjutasin end tühjaks ja sellest sai mu esimene sotsiaalmeedia postitus üldse. Ei ma teadnud, mida kirjutasin, sõnad vaid voolasid minu seest välja. Küllap lugu sai siiras, sest selle korjas meediagi üles. Hiljem kui Facebooki konto kaaperdati ja kõigest ilma jäin, oli just selle kirjatüki hävimisest tõeliselt kahju. Koopiat ju polnud. Ka praegu võiksin kümme tundi lakkamatult kirjutada ja isegi sellest jääks väheks. Paraku ei viitsi tänapäeval keegi enam pikki lugusid lugeda ja sestap teen siinkohal katkestuse ning jätkuloole pääsete ligi loodetavasti ehk juba homme. Annan endast parima, et sellest mitte nutulaul vaid ikka ülistus elule saaks ja lugemiseks pakun vain neid lõike, mis said kirja pandud siis kui ma nii neetult kurb ei olnud.