Uus loomakaitseseadus
Praegu justkui käibelolevas koalitsioonileppes on kirjas kaks loomakaitsjatele huvipakkuvat rida. Üks ütleb, et loomakaitseseadust tuleks ajakohastada, teine, et taimse toidu osakaalu tuleks suurendada. Heauskne kodanik võiks ju arvata, et see annab võimaluse loomade elus midagi muuta, aga kasvõi õpetajate palgatõusuga või õieti selle mittetõusuga seonduvad lubadused leppes võtavad hea usu kõikuma.
“See on ju tegelikult praegu kahekümneviiendajärguline teema,” ütleb endine loomaaia direktor, praegune rahvasaadik Tiit Maran kurva häälega telefonivestluse ajal, mil üritan teada saada, kas koalitsioonileppes kirjutatu midagi tähendab ka. Ja Tiidul on õigus – aeg on nii kohutavalt keeruline, et katsed loomade elu inimkeskses ühiskonnas paremaks muuta põrkub niiöelda suuremate ehk siis inimkesksemate probleemide seina vastu.
Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi blogist saab lugeda, et Eestis vaadatakse loomade pidamise regulatsioon üle, sest Euroopa liidu ametkonnad hindavad selle aasta lõpuks loomade heaolu õigusruumi eesmärgipärasust, vastavust uuematele teadusuuringute tulemustele ja rakendamise efektiivsust. Loomakaitseseaduse väljatöötamiskavatsus saadetakse kevadel kooskõlastusringile ja kinnitatakse arvatavasti maikuus.
Organisatsioonid
Loomuse juhatuse liige Anu Tensing ütleb, et Loomakaitseseaduse avamine ja muutmine on muidugi tervitatav tegevus, ent nagu ka Soome loomakaitseorganisatsioonid on välja toonud, võib protsess venida ja ka tulemus puudulikuks jääda. “Ühe suure puudusena võib välja tuua fakti, et karusloomafarmide tegevus võib Soomes jätkuda, vaatamata sellele, et Soome ühiskond on selgelt sellele vastu. Soomlaste vastuseisu karusloomafarmidele on viimase aasta jooksul selgelt näidanud näiteks rekordilised allkirjade arvud nii Euroopa kui Soome tasandil. Soome loomakaitseseaduses oli ja on ka edaspidi palju halli ala. Ühe näitena saab tuua loomade seksuaalse väärkohtlemise. Seadusemuudatuse põhjal ei tohi alates 1. jaanuarist inimene loomaga suguühtesse astuda. Selle seaduse tähenduses on suguühe looma genitaalide või päraku penetreerimine inimese genitaalidega või looma genitaalide sisestamine inimese kehasse, ent see kahjuks ei keelusta igasugust seksuaalset akti loomaga, vaid penetratsiooni genitaalidega. Õige oleks keelustada igasugune seksuaalne akt loomaga.”, mõtiskleb Anu naaberriigi loomakaitseseaduse muutmise puudustest.
Soome loomade eestkoste organisatsiooni Animalia loomakaitsespetsialist Laura Uotila nii üksikasjalikuks ei lähe. Ta ütleb, et uue seaduse suurimad puudused on, et karusloomakasvatus ja praegu kasutuselolevad emiste puurid ja laudalatrid on ediselt lubatud. “Proovisime seadusesse saada puuride kasutamise täiskeeldu tööstuslikus loomapidamises, aga see ei õnnestunud kahjuks. Ja mõnede muutuste üleminekuajad on ka ebaõiglaselt pikad, näiteks nagu põrsaste kirurgilise kastreerimise või emiste tiinusaegsete puuride keeld.”
Varjupaikade MTÜ kommunikatsiooni- ja annetuste kogumise juht Anni Anete Mõisamaa räägib, et tänavakasside probleem on Eestis suur ja erinevate abistavate organisatsioonide hoole all kokku tuhandeid koduta kasse. “Seda probleemi aitaks kindlasti leevendada üleriigiline loomade kiibistamise kohustus ja riiklik lemmikloomaregister. Tallinna linnas on koerte-kasside kiibistamine ja registreerimine olnud kohustuslik juba mitmeid aastaid ning tulemusi on näha – kõikidest omavalitsustest, kus Varjupaikade MTÜ tegutseb, tuleb just Tallinnast varjupaika kõige enam kiibistatud loomi ja seetõttu on loomade protsent, kelle saame koju tagasi saata, ka kõige kõrgem.”, selgitab Anni ja leiab, et kiibistamise kohustusega peaks kindlasti kaasas käima ka teavitustöö ja kampaaniad, mida näiteks Tallinna linn on Varjupaikade MTÜga koostöös aktiivselt korraldanud. “Loodame et sellest võetakse riigi tasandil eeskuju. Aastas saabub meie hoole alla sadu loomi, kes on päästetud kutsikavabrikutest või keda on loomapidaja poolt muul moel väärkoheldud. Soovime, et uus loomakaitseseadus lubaks ametnikel toimida nii, et loomade väärkohtlemise puhul kaasneksid ka tagajärjed. Kolmas muudatus võiks ette näha, et loomade müük poodides keelustataks. Lisaks kassidele ja koertele tegelema ka pisiloomadega ning kahjuks näeme oma töös väga tihti, kuidas küülikuid, hamstreid, merisigu jne hüljatakse, sest omanikul ei ole looma jaoks aega. Soovime, et kaoks ära võimalus osta elusolend emotsiooni ajel näiteks ehituspoest.”, kirjeldab kommunikatsioonjuht loomakaitsjate lõppematut tööd.
Ka Eesti Loomakaitse Seltsi kommunikatsiooni- ja turundusjuht Geit Karurahu kommenteerib muudetavas seaduses just planeeritavat loomade poodides müümise keeldu. “Inimesed ei saa teha emotsioonioste lemmikloomade soetamisel ja kasvataja otsimise käigus mõtlevad kaotsuse põhjalikumalt läbi. Turvalisem on leida asjalik kasvataja, kus pidamistingimused on korras ja inimene tunneb liiki. Kindlasti on see ajakulukam ja keerulisem, kuid aitab tagada selle, et saadakse igati terve loom ja kaasa ka vajalikud teadmised. ” Kogenud loomakaitsjana nimetab Geit ka teisi Eesti Loomakaitse Seltsi pakutud muudatusettepanekuid, mis on kaalumisel, nagu lemmikloomade nn positiivne nimekiri, loomakaitseorganisatsioonide esindusõigus jne.
Teised seadused
ERR uudistes räägib Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindaja neljast valdkonnast – ennetavad tegevused, järelevalve tegevused, pädevuse küsimus ja koostöö küsimused ja nimetab ka organisatsioonide poolt tulnud ettepanekust veel koerte ketis pidamise keeldu. Järelevalve teemat mainib ka Maran ja organisatsioonidele on loomakaitse järelevalve mannetus ammu teada.
Aga arvatavasti ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ainuke riigiasutus, mis seaduse muutmisega tegeleb. Selle protsessiga liitub ka Justiitsministeerium, kuhu juulikuus orgaisatsioonide esindus oma ettepanekud viis. Kuna justiitsministeeriumi pädevuses on tsiviilõigus ja kohtumenetlus, keskendusid loomakaitsjad sõnumile “loom ei ole asi” ning, et loomakaitseorganisatsioonid vajaksid õigust haldusakte vaidlustada. Praegu on nii, et loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See tähendab muidugi, et muutma peaks veel mitmeid seadusi, mida asjaõigusseaduse muutmine kindlasti puudutab.
Kas sellest piisab?
Oktoobris https://www.eurogroupforanimals.org/news/ursula-von-der-leyen-urged-uphold-democracy-and-deliver-full-proposals-animals pidas Eurogroup for Animals piketti ja saatis sarnaselt teiste lobiorganisatsiooniga välja pressiteateid, mis kõik avaldasid nördimust, et 2020. aastal Euroopa Komisjoni poolt algatatud loomade heaolu suurendamise protsess koos seadusandluse ülevaatamisega lihtsalt riiulile ehk oma aega ootama pandi. Miljonite kodanike allkirjadega ehk siis arvamusega ei arvestata üldse. See paneb kahtluse alla ka ELi algatatud regulatsioonide ülevaatamise tervikuna ja võib karta, et seaduste ülevaatamine võib venima jääda.
Samas koguvad Soome loomaorganisatsioonid allkirju Soome põhiseadusesse loomade põhiõiguste osa lisamiseks. Petitsioon kogus esimese kolme kuuga 15 000 allkirja.
Eesmärk on luua otsene põhiseaduslik alus loomade kui tundeliste olendite õiguste
kaitseks, mis võib tähendada ka vajadust piirata inimeste põhiõiguseid ja -vabadusi.
Soome loomaõigusjuristid on mitmeid aastaid soovitanud põhiseadusesse lisada read loomade iseväärtusest ja kritiseerivad kõvasti soomlaste uut, 1. jaanuaril kehtima hakkavat Loomakaitseseadust, kuhu hoolimata organisatsioonideülesest pingutusest läks sisse väga vähe soovitud ja kaasaegsetel teadmistel põhinevaid muudatusi. Samasugune kriitika sobib ka Eestis kehtivale seadusele, kus juba esimeses reas on kirjas, et käesolev seadus reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Ja kogu ülejäänud seadusetekst räägib sellele esimesele reale vastu. Tähelepanelik lugeja märkas kindlasti loo alguses ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi lubadust lähtuda uuematest teadusuuringutest. Ja just seda loomakaitseseaduse muutjad ju kindlasti ei tee. Tekkinud vastuolu seisneb selles, et ehkki kõik kirjeldatud muudatused on tervitatavad ja nii mõnegi looma kannatusi vähendavad, siis kaasaegsete teadusuuringute kasutamist ei ole küll kuskil näha. Loom on tundevõimeline olend, kelle omailma olemusest teatakse täna tunduvalt rohkem kui kasvõi kümme aastat tagasi. Seadustel ei ole lootustki neile teadmistele kiiresti järele jõuda.
Jah, selge, et nii võib asja võtta ainult loomaõiguslikult seisukohast. Veendumusest, et inimesel ei ole õigust loomi ekspluateerida ja sestap on kogu praegune loomade ja inimeste vaheline toimimine ja selle reguleerimise katsed niikuinii valed. Aga loomade vabastamine inimese võimu alt (animal liberation) on sotsiaalse õigluse poole liikumise ideoloogia, protsess, mida endiselt üheaegse puuridest päästmisega segamini aetakse. On ammu selge, et see veendumus ei põhine ettekujutusel ja soovunelmatel vaid teadusuuringutel ja selgel mõistusel. Selleks, et me loomade õigustest ligilähedaseltki rääkida saaksime, tuleks muidugi alustada seaduste muutmisest komplekssemalt ja süvitsi minnes, mis ka inimese elu ja õigusi põhjalikult muudaks. Selleks, et see protsess ühel päeval tõeliselt toimuma hakkaks, on vaja loomaõigusliku mõtte kandjatele sirget selga ja kindlat meelt soovida. Muidu muutub kõik loomade jaoks liiga aeglaselt ja ebaõiglaselt.
*Artikkel ilmus Kadri Taperson blogis 28. novembril 2023.
