Meie endine hoolealune, vahva nimega armas kass Miugumjäugu, pani omanike kaasabil meie poole teele toreda kirja selle kohta, kuidas tal uues kodu elu sujunud on.
“Mina olen Kass, keda mu toitjad kutsuvad Miugumjäuguks, vahel Miuguks. Minu meelest on see nimi väga pikk ja keeruline ning ega ma selle peale eriti ei reageeri, ainult siis kui see nimi kostub köögist põimituna krõbinakarbi avamise heliga. Muidu mulle meeldib olla oma inimeste läheduses, vaadata nendega koos õhtuti televiisorit või lamada kontorilaua kõrval, kuid ülemäära hellust ma otsimas ei käi. Kui siis ainult vahest harva, misjärel jätab kogu pererahvas oma toimetused pooleli ning annavad oma jäägitu tähelepanu mulle. Nende rõõmuks ma vahel siis ka nurrun ja teen käpakestega massaaži, et neid seeläbi eriliselt tundma panna.
Ma olen pärast kahte siinoldud aastat mõistnud, et tegelikult on mu toitjad päris vahvad sellid, kellega võib koos elada küll. Me elame kortermaja neljandal korrusel ning ma eristan väga hästi, kes trepist ülesse tuleb ja kas maksab ukse peale vastu joosta või mitte. Minu vanavanemad on ka päris ägedad, vahest ma käin nende juures, kui mu toitjad pikemalt ära käivad.
Neil on suur maja ja ma saan seal segamatult ringi joosta ning läbi akna oravate ja lindude elu-olu jälgida. Kõige lemmikum tegevus on mul muidugi magamine ja seejärel söömine, kuid mingi tädi sininses kostüümis ütles mulle, et ma olen pontsakas ja peaksin natukene alla võtma. Nüüd on mu toitjad hakanud mu toitu kaaluma ja proovinud mind läbi mängu rohkem liikuma saada. Ma loodan, et nad võtavad varsti mõistuse taas pähe ja lõpetavad selle pulli ära. Muus osas ei ole mu elul viga midagi: kõht on täis, tuba on soe ja kaaba-kaaba tehakse ka.”
Suur-suur aitäh Miugumjäugu omanikele, kes andsid võimaluse varjupaigaloomale! Kui ka Sinu elust on puudu üks selline vahava tegelane, siis vaata SIIA
