Fotod: MTÜ Saaremaa lemmikloomade turvakodu
Keskkonnaameti ülesanne on tagada muuhulgas ka hättasattunud või vigastatud metsloomade abistamine ja ravimine. Selle tarbeks on olemas isegi lühinumber 1247. Nädalavahetusel Saaremaal inimestele silma jäänud rebasepojale saadeti “appi” aga jahimees ja arsti juurde ta noort looma kohe kindlasti poleks viinud. Kuul pähe! Abi seegi kui loom tõesti nii raskelt vigastatud või haige on, aga antud juhtum tekitab küsimusi küll. Kuskohast Keskkonnaamet suutis telefoni kaudu diagnoose panna suutvaid selgeltnägijaid-spetsialiste värvata? See oleks esimene küsimus, mis antud loo puhul pähe kargab.
Eile hommikul anti Saaremaa Lemmikloomade Turvakodule teada “Tuulte roosi” golfiväljakute vahelisel teel olnud rebasest, kes näis abi vajavat. Ühendust võeti Metsloomaühinguga, kust soovitati kontakteeruda Keskkonnaametiga. Nii ka tehti, aga telefonilt 6625999 tagasi helistanud naisterahvas nägi lahendusena vaid üht varianti – jahimeest. See ajas loomasõpradest vabatahtlikud kurjaks.
“Päriselt ka? Hukkamine ilma diagnoosita? Mis kuradi inimesed te olete, et niisama lihtsalt telefonitsi surmaotsuseid jagate?” pahandati sotsiaalmeedias.
Vabatahtliku kohale jõudes oli sündmuskohal taksomärgistusega auto, mille tagaluuk oli lahti ja meesterahvas, tõenäoliselt jahimees juba looma poole teel. Vabatahtlikud asetasid rebase pikema jututa transpordipuuri ja toimetasid kliinikusse. Ametnik telefonitoru otsas kuulutas seepeale kurja ja hoiatas, et kõik, kes loomaga kokku puutuvad võivad jääda nüüd marutaudi ja see haigus lõppevat surmaga.
Õujeee ja minu teine küsimus! Eesti on ametlikult marutaudivaba maa või on Keskkonnaametil teine informatsioon, mida rahva eest kiivalt varjatakse?
Saaremaa loomakliinikus tehtud röntgen ei tuvastanud ühtegi luumurdu ega muud eluohtlikku vigastust. Füüsiliselt on loom heas konditsioonis – kasukas puhas ja hoolitsetud, silmad säravad, suu ja hambad ideaalses korras, vaid jalgu ei tahtnud ta kuidagi alla võtta. Suure tõenäosusega põrkas ta kokku autoga ja sai kergema põrutuse. Praeguseks on õnnesärgis sündinud metsaasukas toimetatud turvalisse ja pädevasse hoiukodusse, kus ta sööb ja üritab juba veidike ka istuda. Hoiukodu asukohta turvakodu rahvas ei paljasta, sest nende sõnul pole riigilt metsloomadele abi loota, aga hoiukodusse rebast hukkama läheksid nad esimesel võimalusel.
“Millal hakkavad sellistes ametkondades tööle empaatiavõimelised ametnikud? Marru ajab selline suhtumine kui keegi arvab, et temal on suurem õigus siin ilmas elamiseks. Millal saabub aeg kui hakatakse väärtustama iga elu? Miks arvab inimene, et tal on õigus mängida Jumalat ja ilma veterinaari diagnoosita otsustada teise elusolendi elu ja surma üle,” küsivad loomakaitsjad. Vägagi õigustatud küsimus, millega antud rebaseloole joon alla tõmmata.
4 kommentaari
Comments are closed.
Tublid olete. Suured tänu teie töö eest!
No PTA suudab ka looma nägemata diagnoosi panna:). Sõsarasutuste värk. Suur tänu hoolijatele ja aitajatele!
Kas te tõesti mõtlete, et Keskkonnaametil on ressurssi iga vaese hinge päästmiseks? Maksumaksja raha eest? Keskkonnaametis töötavad kõrgharitud loodus- ka keskkonnaspetsialistid, kes pole mingid lillekesed. Nad teavad mis on looduslik valik, nuhtlusisendid, mis saab inimese “nunnutatud” loomadest edasi jne. Mets on piinelevaid, surevaid loomi täis – see on loomulik eluring, ei jõua neid keegi päästa ja pole vajagi, kellegi surm on looduses kellegi elu. Selleks, et loomad liikluses viga ei saaks, peaks autojuhid pädevamad olema – kui juhid, siis juhi. Selle asemel, et üks rebane “päästa”, võiks elupäevi pikendada mõnel inimlapsel. Elu sees ei usu ka seda, et ametnik rääkis marutaudist. Pigem rääkis ta ikka kärntõvest, aga kärntõbi pole neil ka ainus probleem. Metslooma koht pole inimeste keskel!
Kahju on metsloomadest muidugi, sest inimesed on nende kodupaigad ära võtnud. Maanteegi on loomade seisukohalt vaid neist ülesõitmiseks. Seetõttu tuleks ka vastutus võtta ja hättasattunud metsloomi abistada. Aga rebastest hoiaksin pigem eemale ja inimese poolt vaadatuna võiks ka nende arvukus olla piiratud – rebased levitavad oma väljaheidetega ehhinokokkoosi, mis on inimestele äärmiselt ohtlik haigus. Hellitamiseks võiksid jääda koduloomad, metsloomadega tuleb elada kõrvuti ja kuna nad on nõrgemal positsioonil, siis tegelda nende kaitsmisega.