Vuntsi jalutusringid lähevad aina pikemaks ja paar päeva tagasi käisime ka Timmu loomakliiniku rahval külas. Ohh seda hellust, mida koerale jagati. Kohe kadedaks tegi. Üleeile kõmpisime aga veelgi pikema otsa ning kontrollisime ka tuttavate autoremondilukkseppade töö üle. Puha tuttavad tüübid, kel omad töökojad mitte just väga kaugel kliinikust. Sealgi sai ta miljon paid, aga sedapuhku juba meeste käest.
Vanemassistent Karin Krutob keeras öövahetuse ajal üleüldse Vuntsi kaissu magama ja kliiniku adminn Kristina Siiman küpsetas kodus talle kotlette. Vähe sellest – talle õmmeldi ka täitsa oma kaltsuloomast mänguasi, aga sellega ta lustima just ei kipu. Võibolla ei oska, aga äkitselt ehmatab hoopis rohelist karva eiteamisloom ära? Võta nüüd kinni.
Üleeile tehti taas nahaplastikat ja Vunts vajas ka uut vereülekannet. Ei seal miskit hullu olnud, aga naha pingutamise ajal nirises seda va punast eluvedelikku igast august hulganisti välja ning rõhk hakkas väga madalaks kiskuma. Vunts on praegu nagu ristpistes näputöö läbi teinud kulunud püksipaar – armid ja õmblused igal pool, aga naiskad annavad parima, et ta end võimalikult hästi tunneks ning lohutavad nagu oskavad. On ikka raske töö see naha paikamine ja kõik käib täpselt samamoodi nagu inimestegi puhul. See on lausa nii vastutusrikas, et peaarst Anu Poopuu peab vajalikuks isiklikult kõrval olla, et vägesid nagu kord ja kohus juhtida ning veenduda, et miskit nihu ei läheks.
Hästi tublilt kannab kliiniku rahvas ette igast edusammust, aga ka murekohtadest. Kristiina saatis eile õhtupoolikul hingele pai tegeva toreda kirjakese:
“Täna õhtul jalutas kiirabi ees ja inimesed tulid küsima, et kas see on Vunts? Üks neiu palus meil tema eest hästi hoolitseda ja üks mees musitas teda hirmsasti. Vabariigi kuulsaim koer. Kotlette sai täna uuesti. Mul mees küpsetas ja tõi ise kliinikusse. Tegime veits valesti, andsin kotletid enne rohtude andmist. Need pistis sekundiga pintslisse ja hiljem oma tabletid koos maitsva konserviga sülitas välja. Väga osav selles. Hommeõhtused rohud anname kotleti sisse peidetult.”
Tuksi nad selle koera keeravad. Seda ma teile ütlen. Ta niigi õrna hingega solvuja nagu süütu mõisapreilna, aga nüüd hakkab veel toitu ka valima. See on juba vaat, et raudpoltkindel, aga andku takka – seda kõike on paranevale koerale eriti just praegu väga vaja. Kodupakkumisi nii maalt kui linnast on tänase päevaga seitse. Ei hakka veel valima ja ootan, et Vunts sutsuke rohkem kosuks ning esmaemotsiooni ajel käed püsti ajanud inimesed välja langeks nagu pahatihti juhtub. Muide, see kodu valimine on samuti üks paganama raske ülesanne – kõik ju pealtnäha väga toredad inimesed, aga võta sa kinni, millist elukesest nad loomale ka aastate möödudes pakkuda suudavad-tahavad? Küll ma ka sellega kuidagi hakkama saan, sest senini pole väga ämbrisse astunud.
