FOTOD ⟩ Täna ma ei sure! Tapale viidud tiine veise erakordne pääsemine ja võitlus elu eest

365608763_671277458361287_5658511388876334894_n

Fotod: Eestimaa Loomakaitse Liit

Tänane lugu on veisest, kelle võitlus elu eest on näide, milleks loomad on võimelised. Tema lugu algas tegelikult juba ammu. Nimelt oli Vormsi saarel veisekari, kelle omanik langes kahjuks alkoholiküüsi ning loomad jäid hooleta. Tihti toitsid ja jootsid saareelanikud ise näljast karjuvaid veiseid, kuid nende taluvuse piir sai ületatud, sest oli näha, et peremees enam hakkama ei saa. Veised hulkusid mööda saart, paljunesid, poegisid ja surid, nagu kärbsed.

Iga vähegi empaatiline inimene ei saa seda pikalt niisama ükskõikselt pealt vaadata. Saarevaht hakkas otsima abi, sest kari oli paisunud väga suureks ja neid oli juba tublisti üle saja. Meieni jõudsid esimesed signaalid olukorrast juba 2021 aasta sügisel. Loomulikult pole loomakaitsjatel võimekust ise kohe midagi selles olukorras ära teha ning pöördusime PTA poole. Eelmise aasta lõpus ja selle alguses jõuti lahenduseni, et omanik võõrandab ise veised ja saadab tapamajja kõik oma 180 veist. Ei möödunud aga seegi protsess sujuvalt ning lõpuks võeti enamus veistest omanikult ära ning anti asendustäitmisele.

Alguses siiski suutis A.K paar autokoormat loomi saata Karjamõisa tapamajja. Ühe koorma mahalaadimisel otsustas meie loo kangelane aga sel päeval mitte surra ja lasi jalga. Loomake oli ka tiine. Ilmselt oli tiinus alles algusjärgus, kui vasika vanust vaadata. Loomakese edasine saatus vabaduses kedagi rohkem ei huvitanud. Ei läinud teda püüdma ei omanik ega tapamaja. Veis suutis eelmise aasta sügisest kuni praeguseni looduses vastu pidada, ellu jääda ja paari kuu eest ilmale tuua ka pisikese pulli.

Teda hakati nägema koos vasikaga eelmise nädala alguses, kui ta läks ühe talu juurde, kus olid ka teised veised. Loomake tegi aias palju pahandust ja inimesed hakkasid abi otsima, sest niisama ta ennast kätte ei andnud. Talu perenaine pöördus küll politsei, küll valla poole ning jõudis viimaks ka meieni. Vahetult enne seda hakkas tegutsema ka PTA ja vald.

Kuna meieni jõudsid signaalid, et loomad tahetakse kindlalt tappa ja lihaks teha, tundus see ebaõiglane. Kuidas saab tappa looma, kes enda ja oma pojakese elu eest on nii kaua võidelnud? Õnneks oli Tori vallavanem INIMENE ja oli nõus loomad loovutama liidule, kui nad ise kinni püüame. Kõrvamärgi numbri järgi oli loom juba enda tarbeks tapetuna registrist maha kantud ehk hulkuv loom kuulus nüüd vallale.

Selsamal hetkel sai loomade kinni püüdmine meie südameasjaks, sest neile oli meil olemas ka väga hea uus kodu imeliste inimeste juures, kuhu oleme varemgi saatnud päästetud põllumajandusloomi. MTÜ Paitame Loomakesi – Kruusa Talu Peipsi ääres tegi ettevalmistusi ja jäi lehma koos võsukesega ootama. Isegi nimed olid juba valmis mõeldud – kangelasema nimeks sai Laki ja pojukesele Häppi.

Püüdmise ja transpordi osas võtame mütsi maha Reimo ees, kes käis mitmel korral enne kohal ja juba järgmise päeva õhtul ka veised kinni püüdis. Ema ja poeg pole metsikud, vaid vajavad lihtsalt veidi aega, inimest ja harjutamist. Oleme kindlad, et Tiiu ja Viidase juures saavad neist varsti inimese sõbrad ning kõik külastajad võivad tulevikus näha tõelist ellujääjat oma silmaga. Lisaks saate imetleda ka päästetud hobust Domit, kelle tervenemine ja ellujäämine on suuresti just nende heade inimeste kätes olnud. Kuna transport tema päästmiseks teisest Eesti otsast on üsna kulukas, siis oleme siiralt tänulikud, kui saate oma õla alla panna ja aidata arve tasuda.