Foto: Inari Leiman
Sel laupäeval, 16. detsembril saab 21-aastaseks meie jääkaru Friida. Oma ema Vaida ja isa Franzu neljanda ja viimase pojana sündinud Friida on kogu elu elanud Tallinna loomaaias. Ta oli meie esimene loomapoeg, kellele nime leidmiseks kuulutati välja üle-eestiline nimekonkurss.
Vana karumaja kitsukeses puuris sündinud ja kasvanud Friida kasvatas sealsamas üles ka oma pojad – 2013. aastal sündinud Nora ja 2016. aastal sündinud Aroni. Nora sünd ja kasvamine, millele rahvas väga kaasa elas, andis suure tõuke uue jääkarumaailma teoks saamisele, kuigi uude elupaika polaariumis, mis valmis 2017. aasta sügisel, koliti tubli emakaru Friida juba koos oma järgmise poja Aroniga. 2019. aastal valiti Friida viimaseks paariliseks võimas isakaru Rasputin. Nad sobivad omavahel hästi, kuid pojaõnne neil paraku ei ole.
Tänavune mõnusalt lumine ja külm talvealgus Eestimaal on meie jääkarudele aga igati mokka mööda. Saab karges vees ujuda ning kerges ja kohevas lumes püherdada, palle suureks lumepalliks veeretada ja erinevaid mänguasju tuuseldada. Kui aga lund tuleb lükkama väike lumesahk, siis pole muud, kui tagakäppadele püsti tõusta ja seda imeasja puhisedes uudistada – liigub ju pisike põrisev masin seal, kus tavaliselt käivad ainult inimesed.
Igal aastal 14. detsembril tähistatakse üle maailma ahvipäeva. Sel päeval on tähelepanu koondunud primaatide heaolu, kaitse ja õiguste teadvustamisele. Samas võib primaate tulla loomaaeda uudistama igal ajal. Lühikesel talvepäeval näeb õueaediku lumel toimetamas tiheda karvakasukaga jässakaid jaapani makaake.
Troopikamajades kohtab inimese lähimaid sugulasi, looduses väljasuremisohtu sattunud šimpanseid ning maailma väiksemaid ahve kääbusmarmosette. Näha saab teisigi põneva välimusega küünisahve.
Ööekspositsiooni punases hämaruses aga võib tabada hüppamas pisikesi suuresilmalisi senegali galaagosid, kelle hüüded meenutavad lapse nuttu.
Kui külmakraadid õues väga ei näpista, oskavad meie kaksküürkaamelid pehmet lumevaipa hinnata: nad kõhutavad või lausa külitavad kohevas lumes mõnuga.
Ka Tasmaaniast ja Austraalia idaosast pärit Bennetti kängurud meie talve ei pelga ja nosivad oma oksi rahulikult lumehanges.
Valgekured tõttavad ettevaatlikult jalgu tõstes läbi koheva lume, et lähenevale inimkogule valjuhäälselt esineda.
Kihnu maalambad aga teavad, kuidas lumme rada ajada: ikka üks ees ja teised kolmnurgas tihedalt kannul.
Uhkelt laiuvate sarvedega ida-sinilammas rühib lumme tallatud rada pidi mäetippu ja võtab suure lumise kivi kõrval vaatluspositsiooni sisse. Naabrid lumeleopardid Somu ja Makalu teevad aga teineteisega tasapisi läbi võreluugi tutvust.
Loomaaednikel on väga hea meel tunnustuse üle, mille pälvis kevadel külastajatele avatud Kagu-Aasia vihmametsamaja: Eesti Maastikuarhitektide Liidu välja antud kolmest aastapreemiast ühe laureaadiks tunnistati Tallinna Loomaaia ekspositsiooniala „Pilvemets”, seesama meie vihmametsamaja. See on väga eriline ehitis ainulaadse taimede ja loomade ekspositsiooniga, mis vestab lugu maailma liigirikkaimast ökosüsteemist, kus on nii imeliselt toimivat koostööd kui ka halastamatut konkurentsi.
