Fotod: Inari Leiman
On suur rõõm teada anda, et Tallinna loomaaias tänavu 7. märtsil koorunud suur ja tugev habekotkatibu, kes sai nimeks Marco, vabastati 16. juunil Šveitsi Alpides. Enne loodusesse laskmist rõngastati lind värviliste rõngastega, tema seljale kinnitati GPS-saatja ja tal pleegitati mõned suled, et ta oleks õhus kergemini äratuntav. Täpsemalt siin.
Marco on esimene meil koorunud habekotkas, kes vabastati Alpides. Ta on eriti oluline just seetõttu, et viib sinna 50 % uusi geene – tema isa, Tallinnas elav Ali, on pärit Kasahstani loodusest ja jõudis meile Almatõst 20 aastat tagasi.
Marco ema saabus Tallinna 17 aastat tagasi Austriast Haringsee ohustatud röövlindude säilituskeskusest. Alates 2011. aastast on meie habekotkapaar kinkinud maailmale 11 habekotkatibu.
Loodusesse laskmine ei ole ohutu. Marco viidi mägedes ettevalmistatud pessa veel enne tema lennuvõimestumist. Ühel vihmasel hommikul sattus pesa lähedusse mägikits tallega, kes andis teda uudishimulikult jõllitavale noorlinnule nii tugeva hoobi, et too paiskus paari meetri kaugusele. Viga Marco siiski ei saanud ja sirutas mõne aja pärast tiivad lennuks.
Marco vabastati koos tänavu Austrias koorunud habekotkas Obwalderaga, kes arvati olevat emaslind, kuid täpsema uuringu käigus selgus, et tegemist on samuti isaslinnuga. Kotkaspetsialistid aga eksituse pärast meelt ei heida: ümbruskonnas elab piisavalt emaseid habekotkaid, keda poisid endale paariliseks saavad valida, kui aeg kätte jõuab. Täpsemalt siin.
Laste loomaaias muretu lapsepõlve mööda saatnud sikupoistel jõudis kätte aeg mehistuda – nad koliti sõraliste maja sikkude karja. Oma kodukarjas juba kitsi kimbutamas käinud noored sikud peavad siin olema madalamad kui muru. Muidu saavad vanemate sikkude käest kohe nahutada.
Samas kõrval toimetavad kitsede mökitamise saatel krapsakad kaljuronijad ja osavad turnijad mokod, kes kutsuvad külastajais esile vastakaid tundeid. Siin kostab nii „Vuih, rott!“ kui ka „Vaata, nagu merisiga!“, ja merisigade sugulased nad ongi.
Violett-turako aediku ees tasub viivuks seisatada. Saba lehvikuna laiali, tulipunased tiivasuled välgatamas sööstab Aafrika galeriimetsade asukas aediku taganurgast välja, maandub oksale, laseb kuuldavale krägiseva häälitsuse ja vuhiseb tagasi.
Kerges suvekarvas korsak on leidnud endale mõnusa aseme pehkinud paku otsas.
Pruun-harjasvöölane pistab liivase nina urust ja vudib lähemale, uudistajaid uurima.
Suveajal kasvab vetikas veekogus jõudsalt ja nii tuleb ka hülgebasseini tihti pesta. Hüljestel ei ole selle vastu midagi – neile isegi meeldib ujuda basseini täitvate vahutavate veejugade vahel.
Kääbusjõehobu Pupa, ninasarvik Kibibi ja surikaadid said tikreid maitsta – need maitsesid neile tavapärasest toidust enam ja pisteti nahka esimeses järjekorras.
Uus vööthüäänipoiss, Prantsusmaalt saabunud kaheaastane Thamani on nüüd ekspositsioonis. Aastane hüäänitüdruk Taia pääseb külastajate ette järgmisel nädalal.
Läinud neljapäeval avastasid töötajad takiiniaedikus tuttvardi vastkoorunud pesakonna. Aedikust lahti päästetud vardipere võttis otsekohe suuna mere poole. Linavästrike pojad on pesadest väljas. Noored varblased on uljalt uudishimulikud ja lendavad lähedalt vaatama ka looduskooli ees aegajalt jalutavat viker-silehuulboad.
Kel silma ja õnne võib kohtuda niidul toituva metskitsega.
