Fotod: Inari Leiman
Rahvusvahelist tiigripäeva tähistatakse igal aastal 29. juulil, meie aga kutsume loomaaeda tiigriõhtule juba sel laupäeval, 26. juulil algusega kell 16.
Tiigriõhtu avab amuuri tiigri Aleksandri toitmine piraka lihakäntsakaga. Seda saab jälgida läbi suure tiigriaediku tunneli vaateklaasi. Seejärel võib osa võtta põnevast lühiekskursioonist, kus kõneldakse meie tiigritest ja tiigriorus elavatest muudest loomadest. Lastele on toredaid mänge. Kell 18 näeb läbi vihmametsa restorani vaateakna amuuri tiigri Danuta toitmist, millele järgneb samuti lühiekskursioon tiigriorus.
Kolm punahundipoissi, kes läinud nädalal Hollandist Tallinna kolisid, pääsesid kesknädalal uudistama suuremat aedikut tiigrioru punahuntide kompleksis ja pälvisid kohe käigutorus patseeriva tiigri Aleksandri tähelepanu.
Kuumus konti ei murra. Enamasti on loomad sooja aja üleelamiseks ka kenasti valmistunud. Valge kaksküürkaamel Bulat on kogu talvekarva seljast maha ajanud ja krõmpsutab nüüd päikesepaistel mõnuga pajuoksa.
Guanakod saavad valida, kas külitavad lauspäikese käes aasal või nosivad ninad maas viluvarjus rohtu süüa.
Vietnami paabufaasan seisab tihedas põõsas ja hüüab kõlavalt nagu püüaks kuukabarrat järele aimata.
Rongad istuvad koos hallvarestega kaseladvus, nokad palavusest pärani.
Amuuri leopard Muusi tuleb patseerima värskelt trimmerdatud aedikusse. Vööthüään Taia on aga oma tihedalt roheliseks kasvanud elupaika kenad käigurajad ja lamamisplatsid sisse tammunud ning uudistab julgelt vaatajaid.
Kääbusjõehobu Pupa jalutab aedikus, raksutab rohtu süüa ega tee välja teda purevatest veiseparmudest. Vette mõnulema läheb ta siis, kui kõht on täis.
Suvekarvas manul Altani lesib oma lemmikriiulil tavapärasest lõdvemas poosis.
Kena ruske mütsikesega kergelt kiilanev kaelusmangabei Gonzo vaatab mõtlikult ringi ja laseb kaaslastel ennast sugeda.
Pruun-harjasvöölane Remondo võttis ette usina kaevamistöö ja toimetab nii, et liiva lendab. Surikaadid aga naudivad päikest tihedas kehakontaktis, vaid valvur on moe pärast eraldi.
Känguruaedikus on üks suur jõnglane kahevahel: kas pressida ennast jätkuvalt kukrusse, kuigi saba ja jalad välja turritavad, või saada juba iseseisvaks. Kuni ema laseb ja välisilm veel kohutab, on kukrus turvalisem.
