Fotod: Loomapäästegrupp MTÜ
Jessika jäi peadpidi auto ratta alla üleeile õhtul Kadriorus. Täna märgistab seda kurba sündmust kuivanud vereloik ja tükike väljaheidet sõiduteel. “Jäägid” kipuvad kehast omasoodu välja tulema ikka suure ehmatuse ja valu korral või peale viimset hingetõmmet, siis kui kõik lihased lõtvuvad. See kehtib ka inimeste puhul muide. Jessika küll sündmuskohal viimast hingetõmmet ei teinud, aga kaks esimest tingimust olid kindlasti täidetud.
Politseiametnikud toimetasid üliraskes seisus kiisu Loomade Kiirabi Kliinikusse enne seda kui kohale jõudsin. Hea otsus, sest taolistes olukordades loevad minutid ja sekundid. Nad lahkusid sel hetkel kui ise kliinikusse jõudsin. “Undercover” halli värvi politseikaubik sõitis just minema ja olen seda masinat ennegi näinud kliinikusse loomi toomas. Suure südamega loomasõbralik ekipaaž ja olge te tänatud!
Kiikri tänaval kohtusin juhuslikult ka kassi omanikega. Nad olid šokis ja uurisid kuhu nende sõber viidi ja kas nad pääseksid tema juurde? Andsin juhtnöörid ega hakanud pärima kas tegu oli vabakäigu kiisuga või lipsas ta kogemata õue. Nähes seda siirast muret tundus lihtsalt kohatu.
Kliinikus on arstide esmane ülesanne patsient stabiliseerida ja alles seejärel saab vigastusi korralikult kirja panema hakata. Eriliseks optimismiks polnud põhjust, sest põhjalikum uuring näitas, et Jessika niigi halb seisund on tegelikkuses veel hullem – korraliku koljuluu-, alumise lõualuu- ja käpaluumurrule lisandus ka nägemisest ilma jäämine ja seda kohe mõlemast silmast. Pole ka midagi imestada, sest aju oli nii turses, et hakkas juba silmamune koljust välja suruma. Kopsu kogunev veri tegi asja veel lootusetumaks.
Aastate jooksul on tekkinud loomaarstidega selline klapp, et valelootuste andmine ja häma ei tule enam kõne alla. Ikka otse ja ausalt olgu reaalne seisund teada ja nii nad ütlesidki, et tõenäoliselt seda kiisut päästa ei õnnestu ja ta sureb. Taoline otsekohesus võib kõrvaltvaatajale julm tunduda, aga see on paraku möödapääsmatu. Ometigi me siiski alguses alati proovime ja nii ka Jessika puhul. Väga paha tunne on, et pika elu armastuse ja hoolivuse sees elanud kiisu kõrges eas veel sellist valu peab tundma.
Taas kogesin, et piinlev loom läheb korda väga paljudele inimestele. Alates teatajast, kes õnnetust pealt nägi ning hakkas abi otsima ega jätnud valudes tõmblevat kassi sõiduteele järgmist autoratast ootama. Teate edastanud Päästekeskuse naine elas südamest kaasa ja vestlus temaga kosutas enesegi hinge. Ja muidugi politseinikud, kes tegid palju rohkem kui nende ametijuhend ette näeb. Olge te tuhandest tänatud head inimesed!
Oli ka väike jama nagu “telefonimängus” ikka. Nimelt anti mulle algselt teada taksikoerast, kes avarii tagajärjel käpa kaotas. Kartsin, et jookseb verest tühjaks ja panin žguti aegsalt valmis enne kui Kadrioru poole kimama hakkasin. Siis tuli aga parandus, et tegu siiski kassiga, kes käpast ilma jäi. Teatasin sellest ka kohe kliinikusse ja palusin kiisu politseilt vastu võtta. Nemad said aga aru, et Päästeamet toob taksikoera ja politsei kassi ning mõlemate eest tasub Loomapäästegrupp. Takkaotsa polnud käpp üldse küljest ära, aga nii kipub pahatihti minema kui inimesed närvis on ja siis võivad edastatavad teated üsna segi minna küll.
Erakorralise abi osutamise tänavalt leitud loomale-linnule tagab mõne vastava ühingu kinnitus. Enne seda ei toimu mitte kui midagi isegi omaniku olemasolul, sest pahatihti ei suuda või ei taha pererahvas maksta. Jessika ravile andis kinnituse Loomapäästegrupp MTÜ. Ühingu õnneks otsustasid omanikud aga eakat pereliiget piinadest ja vaevadest säästa ning tasusid ise arve summas 601.50. See sisaldas ka kremeerimist ja urniga tuha tagastust. Miks õnneks, küsite kindlasti? Aga sellepärast, et vaid 20 inimest tundsid Jessikale kaasa ja annetasid tema tarbeks 182.77 eurot. Kui vigastused poleks olnud nii karmid ja võimaldanuks ravi, siis alanuks vajaminev summa paarist-kolmest tuhandest ja nagu isegi aru saate, siis tähendanuks see halvemal juhul ühingu pankrotti ja uste sulgemist.
Ei midagi erilist ja kuigi suviti on kõige rohkem õnnetusi loomade-lindudega, siis annetused kuivavad sel ajal ikka kokku ning ühing on teinekord laenugi võtnud lootuses see pärast puhkuste perioodi heade inimeste abiga taas tagasi maksta. Seni on ka see variant töötanud ja loodetavasti töötab ka edaspidi, kuigi parem kui nii erakorralist abi osutama ei peaks. Täna teeb teevad meie tegutsemise võimalikuks peamiselt püsiannetajad – tilgutavad vähehaaval igakuiselt ja neid suure südamega inimesi on palju. Kniks ja kraaps koos sügava kummardusega ka teie ees. Antud 182.77 eurot läheb aga järgmise liiklusõnnetuse ohvri raviks ja ennustan, et see juhtub juba sel nädalal. Annaks Jumal, et ma eksiks!
Halasta nõrgematele ja hakka püsiannetajaks!
Seotud lugu: Häirivad fotod ja video! Anna oma panus, et auto alla jäänud kiisu parima ravi saaks!
