Sattusin Stromkal täna rääkima ühe venelannaga, kes ilmselt polnud minust kordagi kuulnud. Jalutasin just Nõpsikuga ja korraga hakkas koer justkui mängima. Hüppas muudkui peale ja siis tegi siva ümberringi tiirutades minekut nagu kutsikas. Vahi vanamutti! Mingi moment sain ta kinni ja tegin kalligi. Tuli üks daame, aastaid nii kolmkümmend viis ehk pesuehtne surmaeelik, aga ta siiski suutis viimaseid jõuvarusid kasutusele võttes veel mõned lõpueelsed sõnad kuuldavale tuua:
“Teid oli nii tore vaadata. Ma ise selline ei ole. Ma mõistagi annaks oma loomale süüa kui ta mul oleks, aga musitamine ja kallistamine ei tuleks kõne allagi. Ma olen üsna konkreetne persoon.”
“Just minu moodi inime,” vastasin rõõmustades ja lisasin, et käitun naistega samamoodi – selgelt ja konkreetselt – prantsuskeelselt väljendudes “le mahaa ja la tahaa”. Ei mingit pilkude mängu, käe hoidmist või haiget mesijuttu, mis igat kaasaegset naist tänapäeval koormab. Tean, et naised armastavad mehi, kes on konkreetsed ja mina olen konkreetne nagu teiegi. Sellepärast nad mind armastavadki!
Vaatas ja takseeris mind õuduses vaikides. Siis hakkas aga naerma. Õnneks oli huumorimeel olemas ja “suuri pealkirju” lehes vast ei tule. Vahetasime numbreid ja pidime lähitulevikus kellegi mõnes õdusas kohvikus ää sööma. Lõpp hea, kõik hea.
Nõpsist ka. Kõige tervem ja õnnelikum koer, kes kohe valmis uuele reisule minema, aga rahakott seda selle aastanumbri sees vast ei võimaldagi. Itaalia ja Kreeka jäävad veebruari. Paar sõpra juba lõid käega ja ütlesid, et Nõpsik sureb sul ju iga aasta vähemalt korra või paar.
Ei ta sure ohmakad ja te ajate Aaduga segi – tal oli küll halvasti ja alul lubatud paarist elukuust venitasime tänu veterinaaria arengule ja Sõle loomakliiniku tohtrite pühendumisele 10 korda rohkem ehk lausa 20 kuud välja.
Nõps lõi mu hiljuti aga muidugist rivist täitsa välja küll. Ei ma karda pauku ega välku, aga sellised olukorrad suruvad mu täiega põlvili. Õukei, tuled koju ja on surnud. Kõik selge ja tegutsed kurvalt edasi. Millimeeterhaaval kustumist on aga äärmiselt kurnav kõrvalt abitult vaadata.
Kes mind tunnevad, need teavad – täielik “out” ja sel ajal olen justkui mingis teises maailmas.
Esimese koera Roy lõpusirgel läksin kossu trenni. Olen seda ümmargust kera alates teisest klassist taga ajanud. Napakas. No ja olin trennis ning sain söödu. Passisin nagu halvatud pall käes kuniks viskasin selle nurka ja ütlesin, et lähen minema kuna koer kodus haige. Paar tüüpi naersid, aga teised said aru.
Täna on aga kõik chill. Nõps ärkas ellu ja mina koos temaga. Jube palju on tehtud ja jube palju veel ees. Kindlasti tuleb uuesti ka kurb aeg, aga loodan, et see enne minu otsa kätte ei jõua. Lolli lohutus. Olen kahele vanale koerale, keda keegi ei tahtnud kodu pakkunud. Jube karm enese vägistamine, sest vaevalt jõuad neid armastama hakata kui ongi juba lõpp käes. Imetlen inimesi, kes seda suudavad, kuigi miljon liitrit sekundis nutavad nemadki. Vägevad!
Ise ei võtnud vanureid teadlikult vaid lootsin, et keegi ehk ikka tahab. Ei tahtnud ja kuhu ma nad siis ikka panen? Mõned võtavad aga teadlikult, et ka endise pere poolt mahakantud vanad loomad saaksid tunda väärikat valuvaba õnnelikku pensipõlve. Üks neist on Loomapäästegrupi juhatuse liige Riina Pernau. Imetlen täiega temasuguseid altruistlikke inimesi, aga see on juba hoopis eraldi lugu, mis tänini tema tagasihoidlikkuse tõttu rääkimata.
Lõpetuseks mainin, et karvad mu Nõpsi silmade eest on tänaseks eemaldatud ning enam ei torma ta mööda puid, kapinurki ja inimesi. Ka taguotsa ümbert on pügatud, aga suuremast kiilakusest seoses lõunamaise matka ärajäämisega me loobusime. Tegime kõike ilma narkoosita ja Sõle loomakliiniku kaotused pooleteist tunnise inimpiire nihutava operatsiooni järel olid kõigest puruks näritud pügamisaparaat ning üks surnud loomaarst. Ei muud ja loomulik kadu. Sedapuhku pääsesime kergelt. Loomapäästegrupp avaldab kaastunnet vapra loomaarsti perele.
Selle loo fookus on aga siiski konkreetsusel. Ei mingi hellitamist ega tühja mula – vaid “le mahaa ja la tahaa.” Eks ole naiskad? Teile ju meeldib mehe konkreetus ja selgus tuleviku suhtes ning mina ju olengi konkreetsus ja selgus kuubis. Lausa vastus teie palvetele! Muahahaa ja palun kergemat karistust.
